Õhtulehe olümpiablogi

Märt Roosna | Kavatsen Veerpalule (ja Šmigunile) antud sõna pidada

Märt Roosna, 8. veebruar 2014, 08:00

16 KOMMENTAARI

j
Jõudu./ 9. veebruar 2014, 10:36
Meil siin konnatiigis vöib igast inimesest,kes oskab kolm sõna ritta seada saada ajakirjanik aga ajakirjanikust inimeseks saada pole enam võimalik.Tore,et leidub ka meeldivaid erandeid.
e
ei kahtlustki/ 9. veebruar 2014, 09:35
ei kahtlustki, et petisteks tuleb tembeldada meie sportlased.
Pole kahtlustki, et petised võivad olla need, kes proovidega tegelevad?
Sportlane vannub, on aus, ei ole keelatud aineid tarvitanud. Teine pool võtab proovid, teeb analüüsid, paigutab proovid igaks juhuks aastateks hoiule ja tegutseb siis nendega nagu pommidega, võttes proovid välja, kui aeg on ÕIGE. Ja siis on tulemus nagu tellijale vaja. Ja teda ei kahtlustata iial???
Sõna sõna vastu.
Kui kellelgi on asja kohta midagi öelda, öelgu kohe või vaikigu alatiseks ja ärgu sahkerdagu nende pommidega, kui poliitika või suur raha sunnib.....
v
vv/ 9. veebruar 2014, 00:01
Väga meeldiv artikkel ja inimlik arutluskäik, aitäh.
Siiralt.
v
vana/ 8. veebruar 2014, 23:58
Tõesti kahju ajakirjanikust, kes on "sunnitud" ebameeldivaid ja küllalt ebatõenäoseid küsimusi küsima. Aga mis oleks juhtunud, kui ta poleks küsinud? Targemaks ju keegi ei saanud ja selgus saabus hoopis teisiti. Nii et selle koha pealt oleks küll see küsimus ja artikkel olemata võinud olla. Aga näit kõrvallehel on Rehemaa lause, et tal "on kindlad andmed, et kaks Eesti spordiajakirjanikku on oinan****misega vahele jäänud." Kas nüüd olen sunnitud ajakirjanikult kohe küsima, et ega üks neist Teie ei ole? Kuidas Teile küsimus meeldiks ja mis Te vastaksite?
e
Ega/ 8. veebruar 2014, 19:54
rahvas ei hüsteeritsegi. Hüsteeriat kütavad üles osa ajakirjanikke ja Port. Eks see ole neile pettumus, et Veerpalu Torino praegu midagi keelatut ei näita.
m
merike/ 8. veebruar 2014, 17:12
Kaur Kenderi kiituseks pean ütlema, et ta on välja toonud olulise:
sõnad,mida me emotsionaalselt püüame vältida nagu sitt, jne. , ei ole solvavad,
emotsionaalselt solvav võib olla inimese(üksikisiku) kommenteerimine.
Ütlus "Ma ei kommenteeri inimesi" peaks olema tõsiselt võetava meediategelase juhtlause.
m
merike/ 8. veebruar 2014, 16:59
"Jaan / 08:57, 8. veebr 2014 Seda nüüd küll, aga küsimus on ju selles, missuguse tolerantsiga/ta suhtub eesti rahvas ausa mängu reeglite eirajatesse. "
Üldise ja üksiku peaks suutma eristada juba peale lasteaias käimise alustamist.
Üksikisiku ,olenemata elukutsest: sportlane, peaminister, jne., õigused peavad olema kaitstud meedia pahatahlike rünnakute eest, mida põhjendatakse kõrgendatud avaliku huviga.
Selleks kõrgendatud avalikuks huviks peetakse nii pahatahtlikkust, kui ka rünnet. Tegelikult ei oota spordisõbrad ajakirjanikelt ei pahatahtlikku suhtumist ega ka rünnet, vaid oskust näha elukutse taga inimest ja austada teda inimesena. See tähendab austada üksikisiku õigusi.
Kaur Kenderi kiituseks pean ütlema, et ta on välja toonud olulise:
sõnad,mida me emotsionaalselt püüame vältida nagu sitt, jne. , ei ole solvavad,
emotsionaalselt solvav võib olla inimese(üksikisiku) kommenteerimine.
m
merike/ 8. veebruar 2014, 16:27
ütlus, et emal oli 3 last: 2 olid normaalsed ja kolmas oli ajakirjanik, peab paikka.
Sportlane on inimene, kelle isikliku elu meedia poolt õigusrikkumise oletustega hävitamine on muutunud igapäevaseks.See on silmakirjalike ajakirjanike leib: kõigepealt oletused ja pressing "ülestunnistuseks", kui selgub, et oletustel pole alust, siis poolehoidvad avaldused stiilis" ega ma ei arvanudki, aga teised ... "

m
Mia, / 8. veebruar 2014, 15:30
Aitäh, Märt Roosna, vähemalt üks mitte verejanuline ajakirjanik.
k
kaabu/ 8. veebruar 2014, 12:59
Lp. Märt Roosna. Mulle väga meeldis su arutlus. Elu ei olegi must-valge.
Vaatajale on sport väga emotsionaalne meelelahutus.Tänapäeva sportlane, kes enamasti oma tervise hinnaga, on andnud meile tohutult häid emotsioone, ei ole gladiaator,kelle elu või surma üle otsustab huilgav rahvahulk. Kahjuks on sport muutunud äriks ja see topinguvärk on ka äri. Sportlane on nagu tõukoerakutsikas, keda toidetakse eriratsiooniga ja kelle eluolu on pidevalt kellegi teise otsustada.
l
Lepime siiski kokku,/ 8. veebruar 2014, 11:50
et liiga vara me süüdistama ei hakka. Kui Krisina vannub avalikult, et ei tarvitanud keelatud aineid, ei pea veel teda süüdistama vastupidises. Aga kui tõesti ei tarvitanud? Mida oleks siis viha väljavalajatel öelda? Kas raiume ikka oma edasi? Ka siin kommentaaridest õhkub vereigatsust. Kas olete ise ideaalid, et teist materdada? Aga ideaale pole, ega tule kunagi. Võtkem siis asja nii, et pole norrakad ega WADA-lased ka ideaalid.
j
Jaanus/ 8. veebruar 2014, 11:30
Eesti suusatajad ei saanud liidukatel 20 hulkagi ja siis jarsku ilmus valja mingi Veerpalu ja veel mitu maailmaklassi meest .
m
mina/ 8. veebruar 2014, 11:12
Olen nõus, et sportlane peab tegu tunnistama. Aga kui ta seda ei tee? Mittetunnistamine on samasugune kurvakstegev valik nagu dopingu kasutamine ise. Kaasa tundmine ei tähendagi minu jaoks suuri tundeid, vaid vajadust mõtestada ja mõista seda, miks sportlane dopingut tarvitas (kui tarvitas) ja miks ta seda varjab.
j
Jaan/ 8. veebruar 2014, 10:33
Kui sportlane on ikkagi tarvitanud aineid, milles me kokkuleppinud ei olnud, siis minul ei ole mittemingisugust respekti tema suhtes. Ta on olnud ju valemängija, ta on võtnud teistelt ära võiduvõimaluse. Ehk teisisõnu ma olen pettunud nii sportlasena kui pealtvaatajana. See emotsioon mida kogesin on kokku varisenud. Kaasa tunda saab alles siis kui sportlane on oma tegu kahtsenud ja enam nii ei tee.
m
mina/ 8. veebruar 2014, 10:18
Sport ja sellest saadud emotsionaalne laeng mängib tugevalt meie tunnetega. Emotsioonid ei lase tihti asju rahulikult võtta, kuigi see võiks olla parim asi, et antud olukorras säästa nii ennast kui sportlasi. Tõde peab välja tulema, aga edasi peab ka elama. Alkoholismi ravi käib nii, et öeldakse "jah, ma olen seda teinud ja enam ei taha". Inimpsühholoogia on keeruline, pinge spordis suur. Pealtvaatajate ja kaasaelajatena me ei tunne seda olukorda, kus otsustati dopingut võtta (kui otsustati). Tõde peab selgitama, aga kaasa võib tunda ka dopingu tarvitajatele.
j
Jaan/ 8. veebruar 2014, 08:57
Seda nüüd küll, aga küsimus on ju selles, missuguse tolerantsiga/ta suhtub eesti rahvas ausa mängu reeglite eirajatesse. Hetkel tundub, et suur osa inimesi, vaatamata isegi siis, kui selgub, et sportlased on reegleid rikkunud, on nad meie jaoks ikkagi kangelased. Ja see on ohu märk meie rikutusest - oleme petjarahvas, me küll taunime, aga toetame ja hoiame kokku. Varastele tuleb anda selge ja ühene signaal, et igale teole järgneb tagajärg. Meie aga hoopis vastupidi, esiteks püüame kinni mätsida ja teiseks tolereerime. Olen nõus. Kui inimesed on oma karitsued saanud ja ühiskond on võtnud selge negatiivse hoiaku valemängiajte suhtes, saab alles siis järgneda uuesti nende rehabiliteerimine.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee