Õhtulehe olümpiablogi

Deivil Tserp | Selist, Medvedevist ja Sotši koertest (6)

Deivil Tserp, 7. veebruar 2014, 23:24
EOK president Neinar Seli. STANISLAV MOSHKOV
Vahel tundub, et taevaisa hoiab meil kõigil ikkagi silma peal ja veeretab suurtele elukunstnikele teele väljateenitud takistusi, mille ületamine osutub isegi eriti andekatele inimestele keeruliseks, et mitte öelda võimatuks missiooniks.

Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli on endine vasaraheitja, kellele takistusjooks väga ei sobinud. Ometi tegi ta kõik endast sõltuva, et saada EOK juhiks. Ma ei tea, kas Seli viitsib tunnistada, et senine tegutsemisperiood on olnud talle pehmelt väljendudes õudusunenägu. ENSV ajal Tallinnas gastrollidel käinud Tšehhi lõbustuspargi hirmutuba oli praeguste katsumuste kõrval mõnus jalutuskäik linnalähedases metsas.

Samal teemal

Seni on paljud asjad Selil ebaõnnestunud: ülla plaani rahastada Eesti sporti vägevamalt kui kunagi varem aitas tuksi keerata majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aga keda huvitab, et keegi s***a keeras. Spordis pole nii nagu ärimaalimas, et mees andis sõna ja mees võttis sõna.

Kogu dopinguteema on kui koeranael Seli istmikus. Andrus Veerpalu stoori tuli üle justkui pärandusena, pearoogadena serveeriti endise doktori Vitali Bernatski memuaarid ja Kristina Šmigun–Vähi juhtum, mille lahendit pole oodata enne Sotši olümpiamängude lõppu. Tagasihoidlikult tuleb mainida ka Seli üha verisemaks muutuvat kukepoksi Eesti Antidopingu võtmeisiku Kristjan Pordiga.

Kokkuvõtteks: siinkirjutajalegi, kes ei ole Seli talendi tuline austaja, tundub, et ärimaailmas uskumatult edenenud mehele on EOK presidendina kõigevägevama poolt liiga palju kaikaid kodarasse loobitud. Kahjuks oli see Seli isiklik valik.

* * *

Täna ennelõunal Sotši olümpia suusakeskusesse sõites rääkisin ühe vabatahtliku abimehega. Kuuldes, et oleme Eestist, uuris ta ehtslaaviliku otsekohesusega, kui palju eestlased palka saavad.

Ühmasin vastuseks, et kui sa oled edukas ärimees, kes suudab alluvatelt aastas pügada seitse villakihti, siis on kõvasti pappi. Rääkimata peaministrist, kes külastab praegu Sotši olümpiat.

„Jaa, jaa!" hõiskas toosama vabatahtlik. „Nagu kohe siia saabuv Dmitri Medvedev."

Siis saigi selgeks, miks turvamehed täna eriti asjalikult töökohustustesse suhtusid.

* * *

Päeva liigutavaima hetke elasin üle hommikul Gorki pressikeskuse trepil, kus nägin päikese käes lesimas kaht puremisest tekkinud kehahaavadega koera. Meenus uudis, et Sotši hulkuvad koerad tapetakse armutult. Ent erinevalt inimestest pole kutsud iial süüdi selles, et keegi on nad halastamatult tänavale visanud.

6 KOMMENTAARI

t
totu 8. veebruar 2014, 10:43
Sirvida killukesi Eesti igapäeva elust,kas või spordilikust,on üht pidi tragikoomiline,teisest uksest aga halenaljakas.Mis teha,elame omas riigis koos...
(loe edasi)
v
Veel koertest 8. veebruar 2014, 09:32
Keegi ei ole neid koeri tanavale visanud, koik kuurortlinnade umbrused kubisevad hulkuvatest koertekarjadest, ise elavad ja ise sigivad
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee