Mina, kolme lapse armastav isa, oma naisele truu ja abistav mees ning ühiskonna märkamatu liige, ütlen välja enda seisukoha viimasel ajal avalikkuses kirgi kütnud elatisraha teemal.

Palju on kuulda häälekama poole ehk siis üksikemade ja nende esindajate seisukohtadest. Seda osapoolt ja nende avaldusi toetavad ka poliitikud ja riik. Enda avaldusega toetan mina aga teist poolt – isasid, sest mina saan seda teha.

Represseerime isad ära

Neil meestel on kõigil oma lugu, mis teeb neist ühiskonna silmis automaatselt kallutatud poole. Minul seda lugu õnneks pole. Ja ega Eesti mees oma muret nii väga kurtma kipugi. Väljapääsmatuna näivas olukorras ta  pigem tõmbub endasse, muutub passiivseks ja ajab nagu siil okkad turri.

Praegu saab nentida, et me oleme selle teemaga jõudnud mingisugusesse absurdsesse kafkalikku faasi, kus tõsiselt kaalutakse elatisrahade võlglaste ja nende vanemate suhtes põhjalikke ja väga drastilisi repressioone, mida ei kasutata isegi kurjategijatest kinnipeetavate puhul.

Teisiti ei saa nimetada ettepanekuid elatisraha võlglastelt paljude õiguste, sh sõiduki juhtimise, relva- ja isegi kalastusloa äravõtmist; lepinguõiguse tühistamist (näiteks kinkelepingu tagasipööramist jms); elatisrahade võlgujäämise kriminaliseerimist; võlgniku vanematelt elatisraha sissekasseerimist; pensioni äravõtmist; äri-, riigist väljasõidu- ja valimistel osalemise keeldu jne.

Ma küsiks otse, et kas riik ja ühiskond on hulluks läinud?

Et teemast õieti aru saada, astume esmalt mõjutamise meetoditelt mõned sammud tagasi.

Praeguse statistika kohaselt on 92% last kasvatavatest üksikvanematest naised. Juba see number näitab selgelt, kuhu poole on riik ja ühiskond selles küsimuses kaldu.

Miks on see nii?

Kas küsimusele on lihtne vastus ja enamik mehi on lihtsalt „liiderlikud sead", nagu kommentaaridest kõlama jääb? Või peitub põhjus sügavamal ja selline tulem lihtsalt ongi süsteemi sisse ehitatud?

Nii kaua kui jääb domineerima selle osa avalikkuse, ametnike ja muude asjapulkade, sh riigi seisukoht, kes kiidab takka perekonna kerget lahkuminekut ja ka naispoole eelistamist järeltuleva soo kasvatamisel, olukord ei parane. Üksikemasid tuleb aina juurde ja probleemid elatisrahade kättesaamisega jäävad kestma ka karmimate repressioonide kiuste.

Jah, võib-olla teatud osa võlgnikke suudetakse niiviisi tõesti maksma panna, kuid see ei lahenda probleemi üldisemas plaanis. Me saame vaid veelgi keerulisemad skeemid, kuidas vara ja sissetulekuid peidetakse. Igale mürgile on olemas vastumürk ja probleemile lahendus. Inimeste leidlikkus on alati suurem kui riigi reageerimiskiirus, eriti veel meeleheites inimese leidlikkus.

Lastetuks jäetud isad

Isana suudan ma ette kujutada teise normaalse isa meeleheidet, kes lapsega kokku kasvanuna peab ühel hetkel leppima võib-olla ainult teadmisega, et kusagil maailmas on olemas tema laps. Sest nagu ei suuda riik tagada kõigile lastele elatisrahade maksmist, nii ei suuda ta tagada ka kõigile eraldi elavatele vanematele lastega kohtumise õigust. Ja nagu me meediast kuulda võime, pole see ka riigi esmane prioriteet, sest prioriteet on tagada elatisrahade kättesaamine.

Ma olen suuteline mõistma nende isade meeleheidet, viha ja trotsi.  See ajendab vastu hakkama ja alustama omamoodi sõda. Sõjas, aga nagu teada, vahendeid ei valita, enda ega teiste valust ning kaotustest ei hoolita.

Mida me siis tänase suuna jätkamisega saavutame? Lisaks keerulisematele skeemidele hakatakse rohkem riigist emigreeruma. Lähevad hakkajamad. Piirid on ju lahti ja maailm valla. Igasse maailma nurka (meie) riigivõim ei ulatu. Ja isegi kui seaduslikult ei lubata enam minna, siis minnakse salaja kas või kaubakonteineris või talvel jalgsi mööda jääd. Põgeneti ju omal ajal NSV Liidust, ja seda enam minnakse nüüd. Kõike valusat unustada püüdes minnakse uut algust otsima.

Kes nii ettevõtlik pole, saab uue eluga kas siin kuidagiviisi hakkama või vannub alla. Viimane tähendab, et suureneb üksikute varatute meeste hulk, kes peale perekonna on igasuguste nõuete tõttu kaotanud ka kogu oma vara.

Lastetus elunormiks?

On suur tõenäosus, et nende kibestunud meeste edasine tee viib elu allakäigutrepist ainult alla, kuni täieliku asotsiaalse eluviisi või suitsiidini. Just viimatinimetatud äärmuslik samm näib paljudele ainsaks teeks, mis vabastab ühiskonna repressioonidest nii võlglase kui ka tema vanemad. Laste ema saab riigi makstava toitjakaotuspensioni kaudu kätte raha, mis tundub kõigi arvates laste kasvatuse juures olema peamine isa panus.

Kindlasti suureneb ka nende (noorte) meeste osa, kes ei tahagi peret luua. Kui sa ikka tead, et sinu samm toob kaasa suure riski nii sinule endale kui ka sinu vanematele, siis mõtled tõsiselt järele, kas sul on vaja seda sammu ikka astuda või mitte.

Seda enam, et üksi elamine on tänapäeval popp, ja vanadus elu jooksul kogutud vahendite ja riigi abiga näiliselt turvatud. Milleks neid järeltulijaid üldse vaja on? Parem elame täie rinnaga, õpime, teeme karjääri, tegeleme hobide ja meelelahutusega. Ja suguelu elame kummiga ehk tsiteerides tuntud reklaami: „Kumm on seks!"

Kuidas aga selline lastetu popkultuur mõjub riigi ja ühiskonna tulevikule, ei näi kedagi huvitavat.

Täielik rumalus on aga arvata, nagu oleks maailmas vanemaid, kellele lapse tulevik üldse korda ei lähe. Tõepoolest, üks on hoolitsevam vanem kui teine. Igaüks on valmis panustama isemoodi.

Aga erinevalt kõrgepalgalistest ametnikest jm eliitseltskonnast, kes mullis elades ei mõista enam tavainimese probleeme, ei võta ma endale julgust ka käratada, et elatisrahad tuleb igas olukorras ja igas asendis riigi määratud suuruses ära maksta. Ja et kompromiss teise poolega nende vähendamiseks jms pole lubatud, nagu väidab meedias mõni jurist.

Konkreetsed ettepanekud

Nüüd minupoolsed konkreetsed ettepanekud sellel teemal ühiskonnale ja riigile:

1) Kõige olulisem on ära hoida perekondade lagunemist. Selleks tuleb kõrvaldada stiimulid, mis ärgitavad seda tegema. Siin on suur osa riigil, kes peaks välja töötama vastava seadusandluse. Praegu käitub riik suisa vastupidi. Perekondade lõhkiajamisele ärgitamine tuleb asendada nõustamis- ja lepitamismenetlusega.

2) Samuti teen ettepaneku, et peale traditsioonilise lahenduse – lapsed emale ja elatisraha  maksmise kohustus isale – oleks isadel võimalik valida ka teist korraldust, et nad saaksid realiseerida enda õigust-kohustust omada lapse emaga võrdseid materiaalseid ning kasvatuslik-hoolitsuslikke kohustusi ja õigusi. Sellises kavas võiks rakendada aja võrdse jagamise ning ühiskassa põhimõtet ja teisi meetmeid.

3) Meestele pereplaanimise õiguse andmine. Nagu naistel on õigus peret plaanida (näiteks abordiga), peab olema ka mehel võimalus kehtestada oma tahet. Juhuslik seks pole perekonnaseisuavaldus teise poolega ja ei tohi tuua kaasa kohustusi, mis on vastuolus mehe tahtega. Seda enam, et need kohustused võivad üle minna ka teistele lähikondlastele.

4) Nende vanemate puhul, kes pole valmis oma lapse kasvatamisega tegelema, ei saa seda teha või kes ei saa konkreetsetel põhjustel seda lubada, on üheks lahenduseks tõepoolest elatisraha maksmise kohustus. Kuid see ei tohi enam sõltuda sellest, kas kohtutäitur saab sellise vanema käest elatisraha kätte või mitte. Kõige õigem on sel puhul lahendus, kus riik võtab elatisraha maksmise enda õlgadele ja tegeleb selle kättesaamisega ise.

Kui riik aga jätkab praegusel kursil, siis prognoosin, et pole kaugel aeg, kui mõni hakkajam ja suuremate võimalustega isa viib küsimuse Euroopa Liidu kohtusse, kus meie kohtupraktika ja statistika võib nii mõnegi asjaosalise panna pead vangutama.

Jaga artiklit

51 kommentaari

U
Urrr  /   22:34, 27. nov 2014
Riigil on lihtsam vana ja väetit mehe ema või isa pitsitada kui meest ennast. Häbi võiks sellise seaduse ees olla. Milles need vanad inimesed süüdi on, et õpeta oma last kuidas tahad aga ikka läheb pätiks ära.
Isegi need kes vanglas istuvad - isegi nende vanemad ei pea võlgu tagasi maksma. MIks nemad siis erilisemad on?
Selline tunne nagu oleks meeste vastu nõiajaht lahti läinud.....
A
arvan ,et   /   19:35, 25. veebr 2014
kui naine(ema) on teinud otsuse et meest(isa) pole laste ellu vaja siis ärgu kiunugu.Valisid omale elu anna minna-valisid lastele isata elu siis naudi oma otsuse tagajärgi.Süüdista ennast oma probleemides.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis