3
fotot
Üks Utrechti kolmest kampusest - International Campus Schildersbuurti linnajaos (Kais Allkivi)

Tõsi ta on, et 21. sajandil pole internetita elu - seda on vaja nii õppimiseks kui ka töötamiseks, muidugi ka lähedastega suhtlemiseks. Minul on kõik kolm hetkel raskendatud, sest siinsel majutuspakkujal on fraasist „piiramatu ligipääs internetile", mis majutuse kodulehelt paljulubavalt vastu vaatab, ilmselgelt teistsugune arusaam kui minul.

Pühapäeva lõuna ajal korterivõtmele järele minnes olin pettunud, kui kuulsin, et traadita internetti seal polegi, on vaid võrgukaabel. Kuid lohutasin end, et mis siis ikka: eelistan lähedastega suheldes Whatsappile ja Viberile Skype’i ning soetan kohaliku kõnekaardi, millega on soodsam vajadusel mobiilset internetti kasutada.

Saabudes leidsingi elutoas tugitooli kõrval seina seest välja turritava kaabli. „Tobe küll, et arvutiga saab vaid allkorrusel töötada, ent peaasi, et üldse internet on!“ mõtlesin ma. Ja pidin peagi tõdema, et kaabel ei ühenda kumbagi mu sülearvutit internetiga, teen mis ma teen. Nii palju siis sellest, et vahendan kallitele esimesi muljeid ja valmistun avapäeva loenguteks - pikim soovituslikest tekstidest oli mulle kättesaadav vaid internetist. Õnneks jõudsin seda eile ülikoolihoones sirvida.

Selge see, et nii ei saa edasi minna, sest õppejõud panevad materjale ja vajalikku infot õppeinfosüsteemi üles. Internetti on mul vaja ka kodutööde esitamiseks ja osakoormusega tõlgi-toimetaja töö tegemiseks. Mina aga ei saa kolida elama loenguruumidesse või raamatukogusse, kus wifi tõepoolest kenasti olemas on (ja kust ma praegu postitangi).

Maja haldaja andis mulle teise internetikaabli, kuid ka sellest pole abi. Homme varahommikul tuleb tehnik vaatama, milles asi. Loodetavasti leidub olukorrale kiire lahendus. Naabrid kurdavad samuti internetiprobleemide üle - eilsest saadik ei toimi kaabliga internet ka mitmel teisel minu või kõrvalmaja elanikul. Neil, kelle korterisse Utrechti Ülikooli wifi-signaal ei ulatu, soovitas haldaja kasutada traadita internetti ühise söögisaali alal. Ka see saab olla vaid ajutine lahendus.

Kui mõnes muus riigis internetijama mind ei üllataks, siis hollandlased esitlevad oma maad innovatiivse ja e-lahendustele orienteerituna. Nagu eestlasedki, on nad uhked selle üle, et neil on üle riigi palju tasuta wifi-levialasid. Olen nautinud seda, et rongis on internet, ning ka augustis Utrechti suveülikooli kursusi kuulates, kui mind majutas sama firma, oli mu toas hea kiire wifi-ühendus. Sestap ei osanud ma ka kahelda. Teistel välismaale õppima suundujatel soovitan hoolikamat eeltööd teha ja majutuspakkuja kodulehte mitte tõe pähe võtta, vaid interneti teel ka tulevastelt naabritelt või varasematelt elanikelt interneti kohta uurida.

Oleks mina seda teinud, saanuksin kohe sõbralt ruuteri laenata ja kaasa tuua, sest kui ma ühenduse korda saan, toimin arvatavasti nende eeskujul, kes on endale oma ruuteri hankinud. Siis saan ka magamistoa kirjutuslaua taga arvutiga töötada.

Üürgav konditsioneer ja nagivaenulikkus

Aga aitab netijutust! Korter on iseenesest täitsa kena ja ühele inimesele piisavalt ruumikas (napilt alla 40 ruutmeetri). Peaaegu maast laeni ulatuvad aknad lasevad tubadesse piisavalt valgust. Õhtupimeduses on lood teised, sest lae- ja seinavalgustid on parajad seasilmad. Imestasin inventarinimekirja lugedes, miks on tarvis nii palju lampe - allkorrusel on kaks laevalgustit, põrandalamp ja laualamp ning ülakorrusel kaks seinalampi ja põrandalamp. Nüüd näen, et vähemaga ei ajakski kuidagi läbi, sest kui ma laualambivalgust pliidile ei suunaks, ei näeks ma üldse õhtusööki teha.

Köögiplokis on kaks kuumaplaati, mida pean veel korralikult kasutama õppima, sest täna hommikul kulus mul kastrulis teevee keema saamiseks üle 20 minuti. Ehkki olemas on Senseo kohvimasin ja kohvipadjadki olen köögikappi varunud, annan ma suure teesõbrana ilmselt peagi järele kiusatusele muretseda ka veekeetja. Praeahju asemel on mikrolaineahi, millega olen harjunud vaid piima ja valmistoitu soojendama, kuid mitte korralikult kokkama. Õnneks lebab köögisahtlis kokaraamat, mis saab minu teejuhiks mikroahjuroogade maailma.

Mugav on see, et tualett ja vannituba eraldi paiknevad - hommikul vannituppa minekuks ei pea kohe trepist alla ronima, elutoas tegutsedes on tualett kohe käepärast. Dušinurgal võiks küll olla sein või -kardin, et kogu ruum pesus käies märjaks ei saaks.

Hoopis rohkem tuska on mulle tekitanud aga vannitoas ja pliidi kohal valjult huugav konditsioneer. Et ühtegi lülitit mulle esmapilgul silma ei hakanud, vähkresin ma mõnusalt pehmest voodist hoolimata enamuse ööst unetuna voodis, sest undamine, mis vannitoauksest ja seinast mürinal läbi kostis, ei lasknud sõba silmale saada. Hommikul avastasin tänu õe nõuandele, et tontliku konditsioneeri vaigistamiseks tuleb kõigest üks elektrikapi lülitinupp alla vajutada. Kahju on naabrist, kes kurtis, et piinles mitu ööd, enne kui uinuda suutis, ja talub seda lärmi juba teist nädalat lakkamatult. Suutsin temalgi silmad särama panna.

Kummastav on see, et vannitoas ega tualetis pole käterättide jaoks ühtegi nagi (vannitoas täidab selle aset seebialus), samuti pole üleriideid panna mujale kui üle tooli seljatoe. Tuleb hankida iminapaga nagid, mille kinnitamine seinapinda ei riku, kuigi praktika on näidanud, et need ei kipu seina küljes püsima. Ka avalike vetsude põhjal võib öelda, et nagisid hollandlased ei armasta - Eestis on ukse küljes või seinal enamasti koht, kuhu üleriided ja käekott riputada.

Privaatsusel on kallis hind

Kuigi suvekooliaegse tudengimaja kasuks kõneles ka asukoht südalinnas, mõneminutise jalutuskäigu kaugusel humanitaarteaduskonna hoonetekompleksist, eelistan ma majutust broneerides praegust elupaika Schildersbuurti linnajaos, sest kui suvekooli ajal tuli mul ööbida kaheinimese toas ning jagada kööki, kahte duširuumi ja tualetti üheksa inimesega, siis nüüd saan ma ukse oma selja taga kinni tõmmata ning omaette olla, minna duši alla, millal hing ihkab, ja teha süüa, kui süda lustib. Rääkimata võimalusest majutada enda pool külalisi Eestist. Olen kindel, et see korterike muutub minu jaoks peagi hubaseks pesaks, kuhu on pärast päevategemisi hea meel naasta.

Minu kampus, mis asub kesklinna ja De Uithofi teaduspargi vahepeal, on ilus, roheline ja hämmastavalt vaikne (kui lähedal asuval staadionil parasjagu jalgpallimängu ei toimu, nagu pühapäeval minu saabudes). Uuemate tudengimajade ümbrust kaunistavad vanaaegsed punased telliskivihooned. Puude alla on seatud pingid, kus soojemal ajal linnulaulu taustal õppida saab. Kuigi ilm on praegugi võrratu: kuus-seitse soojakraadi on lumikellukesed mulla alt välja meelitanud ja päike särab kõrges kaares, nii et tunnen puudust koju jäänud päikseprililidest.

Jah, ma maksan selle korteri eest umbes 600eurost üüri (kommunaalkulud on hinna sees) - eks see ajas ootusedki kõrgeks. Samas oleks veidi kesklinnale lähemal 9ruutmeetrises toas elamine ja kolme-nelja inimesega korteri jagamine maksnud vaid mõnikümmend eurot vähem. Paikneks sarnane stuudio vanalinnas, ulatuks üür üle 1000 euro kuus. Sellega võrreldes läks mul hästi ja ülikooli ametliku majutuspakkuja kaudu öömaja üürimine välistas ka petuskeemiohu. Üritasin leida üürileandjat ka selle firma väliselt, ent kuna mõne päeva jooksul tuli mulle kolm konarlikus keeles scam-meili, mis meelitasid välja kopsakat tagatisraha, aga ei ühtegi mõistlikku pakkumist, heitsin selle võimaluse kõrvale.

Mind on noomitud, et omaette elades nii ei saa ju õigest tudegielust maiku suhu, kuid tean, et mulle sobiks kommuunielustiil vaid mõneks nädalaks. Imestan siiralt, kuidas üks mu siinne sõbranna on juba aastaid vastu pidanud 17korruselises tornmajas, kus tal on vaid tilluke magamistuba ning kööki, tualette ja dušše tuleb seitsme inimesega jagada. Soodne hind, mille eest Tallinnas saab hea õnne korral üürida ka kolmetoalist korterit, on vist küll ainus motivatsioon.

Pealegi on meeldivate korterikaaslaste peale sattumine õnneküsimus. Üksi pesitsedes ei pea pelgama, et läbustajate kamp mu õppimisplaani nurjab. Mis ei tähenda, et ma plaaniks viis kuud luku taga, nina raamatus, istuda. Juba esimesel õhtul sattusin ma brasiillastest meditsiinidoktorandi ja keemiadoktorandi ning paar aastat siin töötanud itaalia keemikuga linna peale. Teistest tudengitest ja väljaskäimistest kirjutan aga edaspidi.

Groetjes! - Tervitused!

Jaga artiklit

10 kommentaari

E
Ehh  /   10:40, 5. veebr 2014
Ja nii kasvabki ülesse saamatu internetipõlvkond, kelle elu seiskub, kui wifi ühendus kaob
M
memmekas  /   19:58, 4. veebr 2014
Sa oled mingi memmekas vist, 40 euro ruuteri eest, normaalne, sa pole kodus isegi vist prügi välja viinud ega oma tuba koristanud, seda on ka mamma teinud, kartuleid ikka oskad koorida vä, viid koju pesu ka emale pesta, mis sa selle kõrgharidusega peale hakkad, kui ise nii saamatu oled, kas kõrgharidust on vaja selleks, et ema käskis minna õppima või on sul omal mingi idee, mis sa sellega peale hakkad.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis