Foto: JOOSEP MARTINSON
Õhtuleht.ee 3. veebruar 2014 17:58
Riigikogu reformierakondlasest liikme Rait Maruste idee lõpetada tippspordi riiklik rahastamine ja seadustada dopingu tarvitamine sobib kahtlemata ühele eeskujulikult korras rahandusega õhukesele riigile, kuid on paraku liigselt oma ajast ees ja spordi alustugesid lammutav.

Eilses Eesti Päevalehes soovitab Maruste tunnistada suutmatust dopingu tarvitamisega efektiivselt võidelda ning sellest tulenevalt mitte jälitada ega karistada dopingukasutajaid. Maruste tahab ka lõpetada avaliku raha kasutamise tippspordi toetamiseks ja viia täiskasvanute spordi täielikult kommertsalustele, põhjendades seda spordi mastaapse kommertsialiseerumisega. Vabanenud vahendid soovitab Maruste suunata noorte spordi arendamiseks.

Toome välja olulisemad vastuargumendid. Esiteks, dopingu lubamine tõmbaks kriipsu peale kõigi nende sportlaste võimalustele, kes tahaksid võistelda puhtalt. Neil poleks enam mingit lootust steroidide ja muu rämpsu peal kasvanud atleetidele vastu astuda.

Teiseks – kui Maruste nendib südamerahuga, et tippsport ongi tervistkahjustav ja igal inimesel on vaba valik ennast sandistada, tekib hulk kurjakuulutavaid analoogiaid. Miks ei dekriminaliseeri me sel juhul uimasteid, kanepist alates kuni heroiinini välja?

Kolmandaks, kui riik loobub tippsporti toetamast, tekib vähemalt teoreetiline vaidluskoht – kas sportlaselt saab üldse nõuda, et ta esindaks riiki, mille pass tal taskus on?

Ja neljandaks, kui Maruste kurdab, et kurjamid on alati sammu võrra dopinguküttidest ees ja neid on nii raske tabada, siis paraku on nii päris paljude kuriteoliikidega. Kas õiguskaitseorganite jõuetus kuritegude lahendamisel saab olla kuriteo legaliseerimise põhjuseks? Kui nii, siis võiks ka vargused Eestis konkreetselt seadustada, mitte üritada leida politseile ettekäändeid nende lahendamisest keeldumiseks tekitatud kahju piirmäära tõstmise ja muu sellise juriidilise vahuga.

Õnneks on Maruste arutluskäik vaid teoreetiline ning on väheusutav, et see mujal maailmas huvi ärataks. Dopingut dekriminaliseerida ja spordi riiklikku rahastamist lõpetada ei saa ühe riigi haaval, spordi alustõdede pea peale pööramiseks peab konsensusele jõudma terve spordimaailm. Seda aga vaevalt juhtub.