Väikelapsed Facebookis – on see hea või halb? (33)

Facebookist võib leida kontosid, mille profiilipildil armas väike laps. Vanemad või pereliikmed on teinud oma koolieelikust järeltulijale konto, hoolimata sellest, et vanusepiir on 13 aastat.

Kas näeme vaid tonti?

Sander ütleb, et väike tütar kasutab Facebooki ka omapäi ja saadab talle sageli naljapilte. Isa arvates on see hea võimalus oma lapsega ka Eestist eemal olles sidet hoida ning mingit ohtu ta lapsele tehtud kontos küll ei näe.

"Kui me arvame, et meid ümbritsevad igal pool pervod, sarimõrvarid ja vargad, siis mina nimetan seda skisofreeniaks või siis Õhtulehe paanikaosakonna töövõiduks," põrutab Sander sarkastiliselt ega leia, et igal pool peaks tonti nägema.

Ta puistab nagu varrukast irooniat ja ütleb, et samahästi võiks me ju pabistada sellepärast, et iga hetk võib meile taevast midagi pähe kukkuda.

Sandri suhtumine võib olla küll äärmuslik, aga tegelikult tehakse eelkooliealistele suhtlusportaalidesse oma kontod päris sageli.

Nii näiteks tegi kahe väikelapse ema Kerli oma kolmeaastasele pojale konto põhjendusega, et see on ju vahva, kui pojal on päris oma lehekülg internetis, kuhu saab riputada pilte ja kirjeldada tema viimatisest toredatest juhtumistest. Ikka selleks, et kaugemal elavatel vanavanematel ja sugulastel oleks hea lapse elule n-ö otsepildis kaasa elada. Pojake seal omapäi muidugi veel ei toimeta – haldamisega tegeleb ema.

Kuueaastase poja isa Kert tegi pojale Facebooki konto aga seetõttu, et arvutimängudes on poiss juba kõva käsi ja võiks talle tasapisi ka muid interneti võimalusi tutvustada. Seda enam, et põnn ise seda soovis ja ka mõnel sõbral on juba "näoraamat" olemas.

Kas need näited annavad põhjust muretsemiseks või mitte?

Vanemad ei pruugi ohtu tajuda

Heidame pilgu uuringutele. Kogu maailmas oli juba kaks aastat tagasi Facebookis 7,5 miljonit alla 13aastast last. Kolmveerand neist olid nooremad kui kümneaastased.

Eestis juba 2006. aastal tehtud uuringust selgus, et 91% 6–14aastastest lastest kasutas internetti, kolmveerand neist iga päev. Lisaks kasutas veidi üle poole suhtlusprogramme ja võõrastega suhtles 38%. Väga suure tõenäosusega võivad need arvud olla viimaste aastatega suurenenud. Kaks aastat hiljem Eestis tehtud uuring näitas, et vähem kui pool lapsevanematest tunneb muret sellepärast, et ta laps võib sattuda sobimatu sisuga võrguflirdi või internetikiusamise ohvriks.

Ometi on meil küberkiusamisega kokku puutunud 11% 6–8aastastest lastest.

Kehvimas stsenaariumis hakkab nutikas masin lugema õhtujuttu

Psühholoog Urve Uusberg: Must-valgena ei saa ühtegi nähtust vaadelda. Kui see on aga tõesti nii, et 5–6aastastele lastele ja isegi vastsündinutele on tehtud sotsiaalmeedias oma konto, siis võiks huvituda, kas selle tegevusega on meelest hajumas lapse peamine vajadus – olla armastatud ja hoitud –, mis teatud vanuses peaks olema talle puudutustena teada antud ja õhtujuttude lugemisega kinnitatud.

Kui väikelapsele on tehtud konto Facebookis, võib see minu hinnangul vähendada lapse reaalset emotsionaalset kontakti oma vanematega. Kõige kehvemas stsenaariumis hakkab nutikas masin lugema peagi lastele ka õhtujuttu. Ise valiksin alati FB konto asemel raamatu, ja on väga tore, et Hando Runneli lasteluuletuste raamat, mille saatel mu oma lapsed kunagi unne suikusid, on nüüd uuesti välja antud.

Üha keerukam on motiveerida nooremaid lauljaid laululaagrisse, kus tuleb pikem aeg veeta ühes teistega. See ei paelu enam. Iga vaba hetk haaratakse oma nutika seltsilise järele, sest see on kontrollitav ja juhitav ega nõua oskusi, mille hulka kuulub näiteks teiste ära kuulamine. Ka toidab FB minu hinnangul häiret/nähtust, mille teadlased on nimetanud "fear of missing out" (hirm ilma jääda) ehk FOMO. Dr. Andrew Przybylski uurimusest selgus, et see nähtus avaldub kõige enam nende inimeste puhul, kellel on rahuldamata psühholoogilised vajadused, nagu näiteks vajadus olla armastatud ja heaks võetud, kel on puudus rahuldust pakkuvatest suhetest.

Sellele toetudes arvan ma, et väikelaste FB konto olemasolu võib hakata lapses just neidsamu igatsusi (näiteks olla armastatud) vähem täitma. Üks suurimaid ohte on küberkiusamine ja online-ahistamine. Eristatakse mõistet sexting ehk siis "selgesõnaliselt seksuaalse alatooniga teadete/fotode/kujutiste saatmine, vastuvõtmine ja edasisaatmine".

Veel üks aspekt: lapsed on omandanud sõna "igav" ehk siis pole huvitav. FB aga tundub neile huvitav. Minu hinnangul laps, kes ei suuda pidurdada impulssi kogeda huvitavat igal ajahetkel ja valikuta, kes ei suuda pühenduda siin ja praegu pakutavale pingutust nõudvale tegevusele ja luua huvitavat ise, võib ühel hetkel olla õnnetu ja rahuolematu oma eluga. Vanematel oleks hea olla meediapädev, tunda kõike, millega nende lapsed hakkavad kokku puutuma. Ja kaaluda, arutada, uurida ning seejärel otsustada, kas lubada lapsi sukelduda reaalsest elust eemale sel määral, et päris elu jääks elamata, pärissuhted loomata ning et rahulolu ja eneseväärtuslikkus sõltuks vaid masinast. Soovin lisada ka ühe 18aastase noore arvamus FB kohta: "Facebook on ju mõeldudki igas vanuses kasutajatele: nooremad saavad näiteks mängida koos mänge, teismelised lisada pilte ja suhelda, vanemad lugeda uudiseid ja ka suhelda. Arvan, et see on lihtsalt midagi, mis käib nutiajastuga kaasas. Igal inimesel on võimalik profiili seadistada nii, et keegi teine peale sõprade ei näe tema postitusi, ei saa temaga suhelda jne. Kui vanemad aitavad lapsel luua konto ja seadistada selle vastavalt, siis on ju sel tohutult eeliseid. FB ei peagi elus midagi asendama, vaid pigem on see veel üks lahendus, kuidas elu lihtsamaks muuta.