3
fotot
Hilissuvine Utrecht (Kais Allkivi)

Õhtulehe ajakirjanik ja Tallinna Ülikooli keeleteaduse magistrant Kais Allkivi vahendab veebruarist juunini muljeid vahetusüliõpilase elust Hollandi suurimas ülikoolilinnas Utrechtis.

“Ise ei oska õieti rattaga sõita, ja Madalmaadesse õppima? On see ikka mõistlik?” trummeldab mu peas vahetult enne viieks kuuks Hollandisse kolimist. On ju sealne rahvas tuntud jalgrattahulludena. Isegi kümneminutine jalutuskäik on igipragmaatilise hollandlase sõnul liialt pikk, kuna sama vahemaa võiks rattasadulas läbida kolme minutiga.

Olen poolteist aastat hellitanud soovi veeta üks semester mainekas Utrechti Ülikoolis tarkust taga nõudes. Küsimärke on olnud palju, ent nüüd, kui stipendium käes, õppeplaan koos, üürikorter leitud ja eelarve läbi mõeldud ning kaua oodatud reis viimaks ukse taga, rändavad mõtted olmeküsimuste radadel.

Muuhulgas muretsen selle pärast, kuidas ma hakkan Hollandi suuruselt neljandas linnas jõudma ühest punktist teise. Kohalike suust kõlab kõhklematult vastus: sõida rattaga! “See on kiireim ja soodsaim viis, meil on suurepärane rattateede võrgustik ja pealegi müüvad koju naasvad välistudengid oma rattaid vaid mõnekümne euroga edasi,” pudeneb neil argumente kui varrukast.

Hollandi liikluses on rattur tõepoolest kuningas. Sellel, kes tulpide ja tuuleveskite maale sattunud, pole ilmselt jäänud kahe silma vahele lõputuna laiuvad rattaparklad, mida ummistavad tuhanded kaherattalised. Turistina, kes pole oma maal harjunud niisuguse jalgratturite massiga arvestama, avastad ikka ja jälle, et oled kogemata jäänud kaarti uurima ainult ratturitele mõeldud teel. Ja juba jälle annab rattakellade helin märku, et oled kellelgi ees.

Kui uskuda statistikat, istub 33% Utrechti liiklejatest ratta seljas, autoga või jalgsi liigub pisut vähem inimesi, sõidud ühistranspordivahenditega moodustavad kogu liiklusest kokku alla 10%. Minust saab aga suure tõenäosusega – vähemalt esialgu – vähemuse esindaja.

Välismaalane ratta seljas võib saada vihaobjektiks

Õppisin ratta peal tasakaalu hoidma alles üle-eelmisel suvel. Enne seda vurasin viimati lapsepõlves kolmerattalisega. Kuna olen alati elanud Tallinna kesklinna lähistel ja suvekodu mu perel ei ole, polnud jalgratta järele otsest tarvidust. Värskes õhus sportimise doosi olen kätte saanud rulluiskudel. Ja mida kauem millegagi venitada, seda raskem on seda kätte võtta – sestap kuluski pikki aastaid, enne kui ma heade sõprade nõu ja jõu toel rattasõidu selgeks õppisin. Jalad olid üleni sinised, aga asja sai ja nägu oli suurest võidurõõmust kõrvuni.

Pärast seda olen rattasõitu nautinud õepere Hollandi suvemaja lähistel külatänavatel ja põldude vahel, samuti Saksamaa ja Tallinna parkides. Olen kasutanud iga võimalust rattatiir teha, kuid omaenda ratast poleks mul kodumajas kusagil hoida. Tunnistan, et oleksin võinud end eelseisvaks katsumuseks paremini ette valmistada,  praeguse seisuga aga ei tunne ma end sadulas piisavalt kindlalt, et enam kui 300 000 elanikuga linna risti-rästi rattateedel mitmekümnepealise ratturiteparve keskel kimada. Kardetavasti jääksin seal vilunud väntajatele ette ning ärritaksin neid omajagu.

Üks mu hollandi sõbranna, kes samuti Utrechtis õpib, kirus mulle ülemöödunud aastavahetusel linna näidates, et kohmakad välistudengid häirivad rattaliiklust. Kui ma läinud augustis Utrechti Ülikooli suvekoolikursustel osalesin, laenutas mu hispaanlasest toakaaslane Hoge Veluwe rahvuspargis ratta ning pidi seda kibedalt kahetsema, sest kohalikud praganud temaga alatasa aeglase tempo pärast. Saa siis aru – kas parem on hollandlaste eeskujul rattausku pöörduda või neil teelt eest hoida?

Väljakutse: kiivriga ja tipptunniväliselt harjutama!

Viimati Tallinna peal tiiru tehes kukkusin põlve lõhki. Hoolimata tervisekindlustuse olemasolust ei tundu just ahvatlev väljavaade, et peaksin end räsituna ja longates ülikooli vedama või sootuks puuduma, seda enam, et loengutes osalemine on ainete läbimiseks kohustuslik. Samuti ei taha ma ohtu seada oma sülearvutit ja telefoni. Vanem õde on julgustanud, et isegi kui oleksin kursuse ainus jalamees, ei peaks ma raasugi häbi tundma, sest nii kiiresti ei saavat keegi rattaässaks – niisamuti nagu täiskasvanuna pole enam sama lihtne ujuma õppida kui lapsena.

Ka mu noormees, kellega koos sõites ma viimati ratta pealt maha lendasingi, ei näeks mind heal meelel kesk võõrast liiklust enda vigastamisega riskimas. Samas soovitavad nii tema kui ka hea sõbranna, kes on mulle rattasõidu õppimisel abiks olnud, mul tipptunnivälisel ajal ja vaiksematel tänavatel kindlasti mõned proovisõidud teha ja siis edasi vaadata, kas hakkan nii ka koolis käima – ainult kiiver olgu mul peas! Igati mõistlik nõuanne, ehkki see teeks must ilmselt ainsa kiivriga ratturi Utrechti tänavail.

Ma pole sealmail kohanud ainsatki kiivrikandjat. Ükski Hollandi seadus rattakiivrit kandma ei kohusta ja Wikipedia väitel kasutavad kiivrit vaid väikesed lapsed ja spordiratturid, kes sõidavad võidusõidu- või mägirattaga. Aga hollandlased ongi hollandlased – ega ütlus “Enne õpivad nad rattaga sõitma kui kõndima” tühja koha pealt tule. Neile pole probleem sõidu ajal mobiilisõnumeid saata, telefoniga pilte teha või kõrval sõitval kallimal käest kinni hoida. Sealsed tüdrukud väntavad isegi kontskingade ja kleidiga. Niisiis hoiataks mu eriskummaline peakate autosid, jalakäijaid ja teisi rattureid juba eemalt, et minu suhtes tuleb silmad lahti hoida.

Kuigi meie mõistes tõelist talve Hollandis ei ole, olen otsustanud lükata rattasõidu veidi kevadisemasse aega ja kohaneda esialgu kõigi muude uuendustega oma elus. Ehk ostan ratta omale märtsis sünnipäevakingiks? Igal juhul kavatsen koos mõne kohaliku tuttavaga sealsed sõidureeglid läbi võtta ja õppetiire teha – nemad saavad siis kohtunikuna otsustada, kas mul on ratta seljas asja ka kesklinnaliiklusse.

Loengupaik ja humanitaarteaduskonna raamatukogu on mu kodust 12minutise bussisõidu kaugusel (jalutamisele kulub teist sama palju), Õnneks asub keeltekool, kus hakkan kaks korda nädalas hollandi keele tunnis käima, minu tudengimajaga samas kompleksis. Lähtudes aga sellest, et satun südalinna sagedamini, kui kool nõuaks, olen välja arvestanud, et sõidan ühistranspordiga maha poolsada eurot kuus. See motiveerib küll rattasadulasse ronima või sooja kevadpäikese käes hoopis jalutama.

Miks siis ikkagi Holland?

Oma seotusest Hollandiga ning sellest, miks seal õppimine mind paelus, kirjutan lähemalt edasistes postitustes. Algatuseks piisab ehk sellest, et olen lapsest saadik suviti Edela-Hollandis ühes idüllilises mereäärses külas õe suvekodus puhkamas käinud. Ma jumaldan Madalmaade arhitektuuri, sealset korda ja puhtust, sooje päikselisi sügis- ja kevadilmu, talujuustu, värsket heeringat ja siirupivahvleid ning mõndagi muud. Viimaseil aastail olen avastanud ka muid Hollandi piirkondi ja mul on tekkinud hollandlastest sõpru-tuttavaid. Oskan suhtlustasemel hollandi keelt, mis pole minu meelest kaugeltki nii inetu kõlaga, kui eestlased näivad üldiselt arvavat.

Olen keskkooliajast saadik õpingute kõrvalt tööl käinud ning üle-eelmisel sügisel hakkasin tundma, et pärast aastatepikkust mitmel rindel sebimist vajan ma oma ellu mingit muutust, keskkonnavahetust. Otsustasin mõneks ajaks siinse rutiini selja taha jätta ja vahetusüliõpilasena õpingutele pühenduda. Maalilise, kanaleid täis pikitud vanalinnaga Utrecht tundus mulle selleks hea paik. Seda enam, et nii minu magistritöö juhendaja kui ka teised õppejõud, kellega konsulteerisin, kinnitasid, et Holland on üks parimaid paiku, kus keeleteadust õppida, sest iga lingvistikaharu puhul on hollandi uurijad tugevalt esindatud.

Vaatamata sellele, et Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudil ei olnud Utrechti Ülikooli humanitaarteaduskonnaga veel Erasmuse üliõpilasvahetuse lepingut, õnnestub mul nüüd pika asjaajamise peale oma soov ellu viia. Loodan, et reis tuleb kaua oodatud, kaunikene.

Tot snel! – Peatse kohtumiseni!

Jaga artiklit

4 kommentaari

I
ise Hollandis  /   22:28, 3. veebr 2014
Sõdetakse peredega ühe rattaga nii et silm ka ei pilgu. Juba esimesel päeval siin elades sõitis minust mööda ema kolme lapsega ühel rattal. Nad paigutavad ratastele lisaistmeid ja muud atribuutikat, et hakkama saada+ juba lasteaialapsed väntavad ise vapralt ratastega.
T
tsirks  /   20:45, 2. veebr 2014
Olen ka 2 lapsega sõitjaid näinud. Lapsed on sellises käru moodi asjas ratta ees või siis üks pakikal ning teine "lisarattaga" järel. Ega lapsed igavesti väiksed ole, sõidavad varsti oma rattaga. Toidukaup käib rattakotis, nii et on küll võimalik ka perekondlikke rattasõite harrastada. Veidi kummaline näeb välja, aga noh maitse asi.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis