Kommentaar

Kust tuleb totrus ja kuhu kaob aru? (10)

Hannes Rumm, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht, 29. jaanuar 2014 17:30
Foto: Andres Varustin
Meie, eestlased, oleme harjunud endast hästi mõtlema kui puhtustarmastavast rahvast, kes peseb pärast tualetis käimist käsi, ei köhi sõbrale näkku ega sülita põrandale. Ühesõnaga, me hoiame iseenda ja kaaskondlasete huvides puhtust ja väldime viirushaiguste levikut.

Kahjuks on tehnoloogia arenedes tekkinud üks avalik koht, kus isegi paljud rahva paremad pojad ja tütred peavad enesestmõistetavaks toapõrandale sülitada ning muul moel mustust ja viiruseid levitada.

Mis ühendab neid näiliselt erinevaid inimesi: füüsikakontrolltööks valmistuv gümnaasiumitüdruk, Põlva kodune pereema ning 500 rikkama eestlase hulka kuuluv ettevõtja? Nii kurb kui see ka pole, levitasid nad kõik hiljuti sotsiaalmeedias süüdimatult lollust, mille tulemusena tekkis kümnetel lapseootel naistel paras paanika.

Paanika algas ühe vandenõuteoreetiku blogipostitusest, mis kindlas kõneviisis väitis, et USAs alustati eelmisel aastal kohustuslikus korras kõikidele vastsündinutele naha alla kiibi panemist. Sel aastal jõustuvat sama otsus kohustuslikus korras ka Euroopa Liidus, et uue maailmakorra kehtestajad saaksid meie planeedil taastada orjapidamise.

Maha ei sülita, lollust levitan

Enamik inimesi, kes seda lugu nägid, koputasid naerdes näpuga oimukohale. Iga sellist teksti lugeva terve mõistusega inimese lihtne kontrollküsimus iseendale on, kas tõesti pannakse pidevalt kogu maailma meedia tähelepanu keskmes olevas USAs imikutele juba aasta aega mikrokiipe? Rääkimata muudest lauslollustest.

Siis helistati aga mu kolleegile palvega kiibistamisjutt avalikult ümber lükata, sest juba oli ühte sünnitushaiglasse pöördunud mitu paanikas rasedat hirmunud küsimusega, kas internetiavarustes viirusliku kiirusega leviv väide peab paika. Menukas perefoorumis puhkes samuti küsimustetorm, aga õnneks rahustasid selle kiiresti maha terve mõistusega foorumikülastajad.

On hämmastav ja hirmuäratav, millise süüdimatusega eeldatavalt mõistuse juures olevad inimesed sotsiaalmeedias lauslollust edasi kannavad. Kordagi mõtlemata, kas jaburatel väidetel on mingigi tõepõhi all või kas nende levitamine võib tekitada kellelegi kahju.

Hiljuti kirjeldas ajakirjanik Argo Ideon Postimehes, kuidas üle 5000 inimese jagas Facebookis täiesti tundmatu Luulu-Kusti teksti, mis väitis, et Rail Balticu ehitamise ainus eesmärk on vedada Virumaale kemikaale, mida hakatakse gaasi kättesaamiseks maa alla pumpama. Need 5000 inimest ei sülita põrandale, aga sotsiaalmeedias pritsivad piltlikult öeldes küll tatti.

Kahtepidi kahju

Lolluse levikul on vähemalt kaks ebameeldivat tagajärge. Esimene on mingis ühiskonna osas tekitatud hirm, mis rikub nende inimeste elukvaliteeti, aga võib põhjustada ka rahalist kahju neile inimestele endile ja kogu ühiskonnale. Kiibistamise loo puhul piirdus otsene kahju mõnede rasedate põhjendamatu hirmuga niigi närvilisel eluetapil.

Ent lähiajaloo Lätist on võtta näiteid, kus sotsiaalmeedias kulutulena levinud kuulujuttude pärast on inimesed tormanud valuutat vahetama või pangast raha välja võtma ja kandnud sealjuures ise väikest rahalist kahju. Mis aga palju riskantsem – ohtu sattus ka mõne suure panga tervis, ja see oleks võinud sadades miljonites eurodes mõõdetava summana maksta kätte kogu Läti majandusele ja riigieelarvele. Läti politsei kahtlustas, kuid ei suutnud tõestada, et neil puhkudel levitati valeinfot teadlikult ühiskonnas hirmu ja majandusliku kahju tekitamiseks. Sel juhul oli tegemist eduka operatsiooniga psühholoogilises sõjas Läti vastu, mille aitasid läbi viia Läti kriitikavaba meelega elanikud ise.

Teiseks põhjustavadki sellised libauudised kahju riikidele, organisatsioonidele ja ettevõtetele. Hea näide on Vene uudisteagentuuri Interfaks hiljutine libauudis USA endise kaitseministri veel avaldamata mälestusteraamatu kohta, millega tekitati mulje, et meie olulised liitlased ameeriklased kahetsesid Balti riikide kiiret NATOsse võtmist. Nii tava- kui ka sotsiaalmeedias levis see vääruudis kiiresti, kuigi päev hiljem tuli levitajatel häbiga tunnistada, et nad aitasid tahtmatult kaasa usalduse vähendamisele riikide vahel.

Kahjuks nõrgeneb internetiajastul kiiresti allikakriitilisus ehk veel hiljuti terve mõistusega lahutamatult kaasas käinud vajadus iga infokildu kõigepealt kontrollida ja alles siis kella külge panna.

Viirus levib nii ja naa

Tänapäeva maailmas on info levitamise juures üha vähem võimu elukutselistel asjatundjatel, toimetajatel ja ajakirjanikel. Kiibistamise loo puhul tuleb teha kompliment eesti online-meediale, sest suudeti vastu panna kiusatusele luuluteooriat võimendada, ehkki see oleks kindlasti kaasa toonud sadu raevunud klikke. Ent seekord ei pannud kiusatusele ükskõik millega tähelepanu võita vastu kurvastavalt paljud tavainimesed.

Mõtlesin pikalt, kas tasub seda lugu üldse kirjutada, teades, et mis tahes lolluse ümber lükkamine võib seda omakorda võimendada. Seepärast olgu üle korratud, et imikute kiibistamine ja kümned muud värvikad lood, mis sotsiaalmeedias levivad, on jama.

Kui te peate lugu isiklikust hügieenist ja Eesti vaimsest tervisest, siis peske ka tulevikus pärast tualetis käimist käsi ning ärge sotsiaalmeedias lollusi levitage. Mustus ja viirused levivad nii sõbrale kätt andes kui ka sotsiaalmeedias lollusi jagades.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee