Mures: Anne Jürgenson märgib uuringu alusel, et inimesed eelistavad tarbimist säästmisele.Foto: Tairo Lutter
Katrin Helend-Aaviku 29. jaanuar 2014 07:00
Säästmine on igav ja tarbimine äge, nendib Eesti inimeste säästmisharjumusi kokku võttes poliitikauuringute keskus Praxis.

Uuring näitas, et kuigi inimesed peavad säästmist oluliseks, on nende endi kõrvale pandu väike või suisa olematu. Inimesed ei usalda panku ega sotsiaalkindlustussüsteemi, selgus uuringul. Seetõttu ei kiputa sääste pangaarvel kasvatama ning kaugemale tulevikku vaadates loodetakse kõige rohkem perekonna ja lähedaste toele. Endale pensionisambaks kinnisvara ostmine on inimestele rohkem meelepärane kui mustadeks päevadeks raha kõrvalepanemine või pangaarvele paigutamine.

Säästja kui tubli koolilaps

"Märgatav on inimlik kalduvus asju edasi lükata. Tänase päeva mõnul on inimeste jaoks suurem väärtus kui säästmisel," ütleb Anne Jürgenson poliitikauuringute keskusest Praxis.

"Säästja oleks nagu tubli koolilaps, kes täidab küll korralikult kõik temale pandud ülesanded, aga põnevad asjad elus jäävad selle kõrval saamata."

Uuringust sai pildi ka erinevate vanusegruppide säästukäitumisest. Nii ei ole säästmine noorte seas populaarne. Kui seda tehaksegi, siis pigem mõne lähituleviku käegakatsutava asja jaoks. Lapsevanemad on äsjasest masu kogemusest õppides hakanud säästmist rohkem teadvustama, vanemad inimesed on seevastu pikaajalise säästmise osas pigem skeptilised.

Esmalt šokolaad

Kultuurivallas töötav kolme lapse ema Terje ütleb Õhtulehele, et raha säästmisest ta ei suurt ei hooli, kuna riigile ja pangale loota ei saa.

"Riik tõstab pensioniiga ja inimene sureb enne ära, kui pensionile saab," arvab pereema.

"Mu meelest ei ole riik eriti usaldusväärselt käitunud. Ah, tühja sellest, aga riigi abile ma lihtsalt ei looda. Kui tilgubki sealt hiljem mingi väike raha, siis on tore. Kui ei, eks siis suren ära. Või siis saan edaspidi õhu ja armastusega hakkama," naljatab ta kibedalt.

Keskmisest veidi suuremat palka saav kahe lapse ema Kristi peab aga säästmist vajalikuks. Kuid arvab, et kui palk ületaks 1000 eurot, siis oleks ta valmis iga kuu 50 eurot panka kogumishoiusele panema. Praegu ta palk veel päris selle summani ei küüni ja see on hea vabandus, et raha kaootiliselt kõrvale panna – siis, kui üle jääb. Kristi ei taha säästmise nimel elu väikestest hüvedest loobuda: "Veini ja šokolaadi peab ikka saama. Ja see, mis üle jääb, läheb hoiule."

Kristiina Ehin: mõtlen vaimse säästmise peale

Kuigi luuletajal Kristiina Ehinil on küll elukindlustus ja ka pensioni teine sammas, ei ole ta väga süvenenud säästude kogumisele ja hoidmisele. Ta peab end majanduslikus osas muretuks ja on seda meelt, et sada sõpra on kindlasti parem kui sada rubla.

"Kirjutamine ongi minu pensionisammas. Minu raamatud jäävad alles ja neid saab vajadusel juurde trükkida," ütleb Ehin.

Ta märgib, et vabakutseliseks olemine on ühtlasi nii õnnistus kui ka õnnetus, aga see on elu, millega ta on harjunud. "Viimastel aastatel olen mõelnud rohkem hoopis vaimse säästlikkuse peale. Kuidas nii elada ja end hoida, et meid jätkuks vaimselt nii iseendale kui ka teistele," mõtiskleb luuletaja pigem elu sügavamate väärtuste üle.