Üllatav on siiski kiirlaenuvõtjate koguhulk, mis ulatub eri hinnangutel 180 000 inimeseni. Sedavõrd suurt arvu arvestades pole tegu enam üksikute kiirlaenu võtmise kiusatusele järeleandnutega, vaid ulatusliku sotsiaalse probleemiga. Osa laenuspiraali sattunuid on asunud uusi laene vormistama oma laste pangakontode kaudu. See on märk, et olukorrast ei nähta enam muud väljapääsu. Ainuüksi Swedbankis on 1290 kiirlaenu võtnud lastekontot, nagu vahendab Postimees.

Lihtsaim oleks süüdistada selliseid laenuvõtjaid vastutustundetuses ja tunda kaasa kohtutäituritele, kes peavad laenuspiraali sattunuilt kiirlaenufirmade kasuks raha koos hiigelprotsentidega tagasi saama. Tegu oleks vaid tagajärgedega võitlemisega, kus kohtutäiturid on sisuliselt liigkasuvõtjate teenistuses. Jätta mulje, et põhiprobleemiks on võlgnikelt raha kättesaamine, oleks lühinägelik. Kas saab lapsevanemale resoluutselt pahaks panna, kui ta oma oskuste piires püüab perele paremat elu tagada? Samamoodi tundub veidi silmakirjalik pankade mure kiirlaenuärisse kistud laste kontode pärast.

Lahenduseta on hoopis põhiküsimus, kas riik peaks midagi ka omalt poolt ette võtma, ohjeldamaks seadusandlike sammudega sellist võlaorjusesse viivat laenuäri. Sellest on vähe, kui riigikogu rahanduskomisjon pika uurimise tulemusena nendib, et reguleerimata laenuturu maht on kasvanud 30 protsenti aastas ning raskustesse sattunuid on kuni 50 000 ehk umbes kolmandik kiirlaenuvõtjate koguarvust. Riigikogu lubadus, et olukorda jälgitakse jätkuvalt pingsalt, pole just paljulubav.

Küsimus on ikkagi selles, miks on kiirlaenude andmine Eestis tänini sedavõrd liberaalne? Kellegi huvides on jäetud valdkond reguleerimata ning aastatepikkusest jutust hoolimata pole seadusandja poolt tegusid järgnenud. Laenuorjus on 21. sajandi pärisorjus.