Rongi aknast välja vaadates tundub, et vihmahooaeg oleks justkui lõppenud. Päike sirab sinises taevalaotuses, üksnes Merapi mäetipp on pilvepuntrasse mähitud. Tean, et see pilt on petlik, sest vett tõotab siin kallata veel järgmised neli kuud.

Kehvadest ilmastikutingimustest hoolimata olen koos äsja Indoneesiasse saabunud eestlastega teel olnud üle nädala.

Vihmahooaeg kestab Indoneesias novembrist märtsikuu lõpuni. Väidetavalt on põhjapoolsed piirkonnad vihmarohkeimad. See sai omal nahal läbi kogetud.

Säästureisi planeerides otsustasime Karimunjawa saartele bussi asemel oma motikatega sõita.

Esimene sihtpunk Semarang asub Jogjast 145 km kaugusel. Sõit sinna kestis planeeritud nelja tunni asemel seitse tundi. Kiirust pidurdasid tugev tuul, paduvihm, tihe liiklus, auklikud asfalteed ning tagumikukangust leevendavad söögipausid warungides.

Pluss loomulikult linnavahel ekslemine. Kohalikelt teejuhiseid küsides oskas iga mees meid eri suunda juhatada.

Nõnda olime üsna tihti nõutult teeristmikel üksteisele otsa vaatamas, et kuhu poole siis nüüd edasi liikuda. Isegi Mati üritused oma nutitelefoniga meie sihtkohta leida juhatasid meid alati täiesti valesse paika.

Teisel päeval saabusime läbi vihma ja vingugaasi Jepara sadamasse, kus selgus, et tormi tõttu praamid ei sõida. Mundrites mehed teadsid rääkida, et meteoroloogiakeksuse andmete kohaselt ei ole järgmised kaks nädalat ilmamuutust oodata.

Meie väljavaated ei olnud kuigi head. Saartele minek langes plaanidest välja. Tagasisõit Jogjasse tundus allaandmisena.

Taas vihmakeepe selga tõmmates ning kiivreid pähe surudes otsustasime teha järgmise söögipausi ning asja natukenegi eneste jaoks meeldivamaks mõelda.

Järgneb....

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis