Eesti uudised

Pagulased toodi metsast Virumaa külarahva sekka (58)

Mattias Tammet, 28. jaanuar 2014, 07:00
KODUSEM KODU: Kõige ees kõndiv kuubalane Yohaima manas uusi ruume nähes ette suure naeratuse. Mis sest, et viimane lihv on majale veel andmata. Foto: TAIRO LUTTER
"Illukal on nad sisuliselt metsas," ütleb varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse kinnisvarajuht Karl Mänd paar tundi enne pagulaste saabumist nende uude koju Vao külas Lääne-Virumaal. Illukal elamist ei hakka vist keegi taga igatsema.

22 pagulase käsutusse sai eile peaaegu terve kahekorruseline korterelamu, mis spetsiaalselt nende vajadusteks ümber ehitatud. Varem oli siin hooldekodu, kuid see kolis aasta eest mujale. Keldris vuriseb CO2-kvootide eest ostetud maaküttepump, kahe trepikoja vahel ootavad inimesi puhketoa diivanid ja sporditoa trenažöörid. Ülejäänud maja jaguneb põhiliselt 2?4toalisteks korteriteks. Pered saavad oma käsutusse veidi suuremad toad, kuid peavad neisse ka rohkem voodeid pressima.

Samal teemal

Käivad poes ja teevad süüa

Puhketoas peale diivanite veel eriti midagi pole, kuid Karl Mänd lubab, et veoautoga on tulemas ka kööginurk, kus pagulased aeg-ajalt üksteisele näiteks rahvustoite tegema hakkavad. Majas on veel ka õppeklass eesti keele, seaduste ja muu õpetamiseks.

Mänd tuletab meelde, et varjupaigataotlejad ei ole kurjategijad, vaid on otsustanud püüda Eesti riigis elada neile lubatud viisidel. Seetõttu ei ole tegemist kinnipidamisasutusega, nagu varem Illukal arvata võinuks. Seega käivad nad ka ise poes ja teevad endale süüa – lähim pood on samas külas paarisaja meetri kaugusel. Varjupaigataotlejad peavad Männi sõnul käima ka kodakondsus- ja migratsiooniametis ja mujal, mistõttu olid kehvad sõiduvõimalused eelmises elukohas tõsine piirang.

Illukal ei jäänud keskuse juhataja Jana Selesneva sõnul pärast eilset välja kolimist enam eriti midagi teha. "Võib-olla vaid veidi koristada."

Uute elanike saabudes puurid-haamrid veel lärmavad. "Viimane lihv," pakub üks töötaja. "Viimasest on asi veel kaugel," kortsutab teine kulmu. 22 pagulast – nende hulgas kolm last – saabuvad terve trobikonna mikrobussidega otse Illukalt. Suurem osa suhtuvad kaameratesse pelglikult, kuid jalutavad elevalt kõik ruumid läbi.

"Meie riigipea on diktaator."

"Tere!" kuulutavad paar mustanahalist meest suure naeratusega igast uuest näost möödudes. Suhtluskeeltena jäävad kõrva nii inglise kui vene keel. Keskuse juhataja Jana Selesneva tõttab pärast ruumide kättenäitamist töömeestele appi kardinapuid paigaldama.

Kuubalt pärit Yohaima tõdeb, et Eesti polnud tema esimene sihtpunkt. Eestisse aeti ta Rootsist, kuna tal polnud sinnasõiduks viisat. Seda olevat võimalik taotleda Eestist, kuhu ta jõudis sügisel. Umbes sama taust on keskuses koos naisega viibival valgevenelasel Maksil, kes saadeti paari kuu eest Belgiast välja. Miks nad aga kodumaalt ära pidid tulema, mees ei täpsusta. "Probleemid tekkisid. Sest meie riigipea on diktaator," lausub ta lihtsalt. Siiski puhkeb ta uue kodu võrdlusel Illuka omaga lausa naerma. Mida ta igatsema jääb? "Mitte midagi!" naeratab ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee