Foto: Andres Varustin
Mart Helme, suursaadik 27. jaanuar 2014 17:12
Kui Eesti ja Venemaa 1995. aasta sügisel piiriläbirääkimisi taasalustasid, olid Balti riigid võbelevas seisus. Kõigest paar aastat enne seda oli Moskvas välja käidud nn. lähivälismaa doktriin, mis sedastas, et Venemaa peab tegema kõik, mis võimalik, hoidmaks endisi liiduvabariike oma mõjusfääris.

Balti riikide pealinnades oli samal ajal juba otsustatud võtta kurss ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. Ei saa öelda, et läänes seda kurssi rõõmuhõisetega tervitati. Jahutamaks meie indu ja meie dresseerimiseks viidati takistusena kogu aeg meie lahtistele probleemidele suhetes Venemaaga: vene vähemuse väidetavalt ebaõiglasele kohtlemisele, kodakondsusküsimustele, meie kahtlastele natsikalduvustele, kõige enam aga vajadusele sõlmida Venemaaga uus piirileping. Pange tähele: kõik meile esitatud murekohad olid nagu venelaste suust kukkunud, üksnes esitatud mõnevõrra viisakamas toonis.

Alandav kauplemine

SRÜsse me ei soovinud, ja nii alustasidki eesti diplomaadid, mina teiste hulgas, hambaid kiristades Venemaaga raskeid ning alandavaid kauplemisi ajutiseks kontrolljooneks nimetatava administratiivpiiri muutmiseks ametlikuks riigipiiriks.

Poliitilises ja õiguslikus plaanis oli keskseks komistuskiviks venelaste kategooriline nõudmine mitte mainida lepingu tekstis Tartu rahu ning sama kategooriline nõudmine kirjutada sinna viide 1991. aasta nn. jaanuarilepingutele ehk nendele paberitele, millele kirjutasid Tallinnas alla Boriss Jeltsin ja tollased Balti liidris.

Kujunenud patiseisus pakkusin ühel nõupidamisel välja idee, et võiksime lepingu muuta nn. tehniliseks piirilepinguks ning rünnata venelasi tiivalt. Ehk siis võtta lepingu ratifitseerimisel riigikogus samal ajal vastu deklaratsioon, mis kinnitaks, et lähtume oma riikluse käsitlemisel endiselt Tartu rahulepingust ja riikliku järjepidevuse ideest. Kuigi kahtlejaid oli algul palju, lõpuks nii ka läks. Muide, kirjutan sellest kõigest üksikasjalikumalt ka oma mälestusteraamatus „Kremli tähtede all".

Kõik need ajuväänamised toimusid ajavahemikus 1995–1997. 2004. aastal ühines Eesti aga NATO ja Euroopa Liiduga. Ja seda hoolimata asjaolust, et Venemaa oli kategooriliselt keeldunud tehniliselt valmis piirilepingut allkirjastamast.

Juba NATOga liitumise hetkest alates oleks Eesti pidanud senise sundpartituuri piiri teemadel oma puldilt paberikorvi heitma ja uue noodivihikuga asendama. Kahjuks ei. Vahepeal jõudsalt karjäriseerunud, bürokratiseerunud ja broileriseerunud välisteenistus ning poliitiline juhtkond jätkasid endisel viisil. Selle tulemusena kirjutati 2005. aastal piirilepingule Moskvas alla.

Siiski õnnestus isegi Res Publica „uue poliitika" äraostmatute eluloamüüjatega mehitatud riigikogus lepingu ratifitseerimisel vastu võtta Tartu rahulepingu jätkuvat pädevust kinnitav seisukoht. Mille peale Venemaa astus teatavasti pretsedenditu sammu ning võttis oma allkirja lepingult tagasi.

Nüüd oli Eestil ajalooline võimalus taksomeeter nulli keerata ja piiriküsimus päevakorralt maha võtta, nõustudes seda sügavat solvumist ja Venemaa-poolse ülekohtu all kannatava märtri maski ette pannes uuesti päevakorrale võtma üksnes teatud tingimustel.

Tingimused Venemaale

Võimalikud variandid: okupatsiooni tunnustamine ja vabandamine, Tartu Ülikooli Voronežis asuvate varade tagastamine, president Konstantin Pätsi ametiraha tagastamine, kompensatsiooni maksmine Tartu rahulepingu järgselt Eestile kuulunud, kuid praegu Venemaa poolt okupeeritavate alade loodusvarade eest, kompensatsiooni maksmine Eesti kodanikele nende kontrolljoone taha jäänud varade eest jne., jne.

Loomulikult seda ei tehtud. Selle asemel jätkati Venemaa lunimist, et ta okupeeritud Eesti territooriumid lõpuks ometi nõustuks ka ametlikult Eesti küljest igavesest ajast igavesti ära rebituks tunnistama.

Siinkohal on paralleel 1939. ja 1940. aasta sündmustega karjuv. Ka siis panime ju ise endale silmuse kaela. President Konstantin Päts kirjutas kõigele alla, mis Andrei Ždanov tema nina ette lükkas, Johan Laidoner vorpis kahe käega käskkirju, mis kohustasid punavägedele vastupanu mitte osutama, Kaitseliitu desarmeerima, Eesti kaitsejõude saabuvate okupantide kolonne turvama, politseid relvi ära andma jne.

Ka praegu anname ilma igasuguse vajaduseta ja ilma igasuguse vastukompensatsioonita ära alad, mida me isegi Vene riigi uue võimaliku kokkuvarisemise järel enam Tartu rahulepingule tuginedes tagasi nõuda ei saa.

Me loobume poolest setude ajaloolisest kodumaast, me loobume miljardite eurode väärtuses maavaradest, metsast, põllumaast.

Moskva uued nõudmised

Me võtame tulemüüri vahelt venelaste järgmiste nõuete esitamiselt ja Sergei Lavrov on juba need ka selgelt artikuleerinud: kodakondsuse kohustuslik tagamine kõigile mittekodanikele (viitsütikuga pomm, arvestades ka Kolmanda Maailma võimaliku immigrantide massiga) ning vene keele ja eriti vene kooli positsioonide tugevdamine Eestis.

Me ise anname venelastele ka trumbid väitmaks, et Tartu rahuleping, milles Venemaa deklareerib oma pretensioonide lõppemisest meie maa-alale, on muutunud ajalooliseks dokumendiks, millel pole enam juriidiliselt siduvat väärtust.

Mis on kõigi nende loovutuste mõte? Piirileping, mida Venemaa hetkegi kõhklemata rikub, kui geopoliitiline olukord selleks võimaluse annab? Siduvate (missuguste? konkreetselt? kirjalikult? füüsiliselt?) lisatagatiste saamine liitlastelt sellesama Vene-ohu (mille olemasolu me ametlikult kogu aeg ju eitame) vastu?

Vladimir Putin on öelnud: nõrku pekstakse. Piirilepingu asjus pole Venemaal meid õigupoolest peksta vaja olnudki. Ise tegime, nagu 1939. aastalgi. Nüüd antakse meile preemiaks aga kõlav kõrvakiil ja mahlane süljelärakas näkku, kui Urmas Paet 18. veebruaril Moskvasse vilistatult käe riigireetmispaberitele alla paneb ja Eesti rahva alanduste raamatusse just vabariigi aastapäeva eel järjekordse peatüki kirjutab.

Ma lähen sel päeval surnuaeda ja panen küünla oma vanaisa, Vabadussõja kangelase Jüri Permani ning oma isa, 1941. aastal kodu punaste marodööride ja 1944. aastal hambad ristis Eestit Narva all kaitsnud Enn Helme mälestuseks. Sest mitte niisuguse, rahva reeturite Eesti eest ei valanud nad oma verd, higi ja pisaraid.