Kommentaar

Eestilgi on kohustus kannatusi ära hoida (45)

Urmas Reinsalu, kaitseminister (IRL), 26. jaanuar 2014, 18:38
Foto: STANISLAV MOSHKOV
Mul on hea meel ühiskonnas tekkinud debati üle seoses Vabariigi Valitsuse otsusega saata Kesk-Aafrika Vabariiki (KAV) Eesti üksus, kuid mind kurvastab pooltõdede kui mitte lausvalede hulk, mis levivad.

Me tunneme kaasa taifuuniohvritele Filipiinidel, maavärinaohvritele Jaapanis, saadame oma meedikuid ja abi. Miks me pöörame pilgu ja ütleme, et see ei ole meie asi, kui miljon inimesest on sunnitud vägivalla tõttu oma kodudest lahkuma ning nad elavad käepärastest vahenditest kokkuklopsitud põgenikelaagris, kuhu isegi humanitaarabi kohale ei jõua?

KAVis on puhkenud vägivaldsed kokkupõrked eri usugruppide vahel, mis on kaasa toonud sadu ohvreid ja ligi miljon põgenikku. Vägivald ähvardab laieneda kogu riigis ning võib sealt levida kogu mandri keskossa, mis tooks kaasa tohutu humanitaarkatastroofi ja põgenikelaine Euroopa suunal. Seetõttu üritatakse kriis eos summutada, et vältida selle tagajärgi, millede lahendamine saab olema tunduvalt keerulisem ja aeganõudvam. Tegutseda tuleb kiiresti, et vältida 1994. aasta Ruanda genotsiidi sarnast stsenaariumit, kus välisriikide hilinenud sekkumise tõttu hukkus genotsiidis miljon inimest.

Hoolivus tegudes, mitte sõnades

Ma eeldaksin riigilt ja inimestelt, kes ise on ajaloo jooksul korduvalt vastamisi seisnud sõdadega ning kus meie inimeste elu ja tulevik oli tihtilugu heatahtlike võõraste – Eesti sõjapõgenikke vastu võtnud rootslaste, inglaste, austraallaste – kätes, rohkem mõistmist. Kõike ei saa mõõta joonlauaga või silm silma, hammas hamba vastu mõttemalli järgi. On olukordi, kus me peame olema suuremad iseenda väiksusest.

Ja see, et me ise oleme väikesed, ei ole ju tegelikult mingi vabandus enda sulgemiseks koduseinte vahele ning ignoreerimaks maailma meie ümber. On meie moraalne kohus aidata vastavalt enda suurusele ja võimalustele. Jah, meil ei ole võimekust panustada suure armeega, kuid me võime olla teisiti kasulikud: panustada kiirelt ja paindlikult, olla toeks, kuni saabuvad teiste liitlaste üksused. Jah, maailmas saab ilmselt alati olema rohkem kriise, kui on läänemaailmas, sealhulgas Eestil jaksu nende lahendamisse panustada. Kuid see ei peaks tähendama, et me jätame panustama Kesk-Aafrika Vabariiki, kus meil on täna nii tõeline võimalus kui ka selleks vajalik üksus, et potentsiaalne katastroof juba eos ennetada.

Aafrika on senini kuskil kaugel-kaugel meie mõttemaailmas. Kunagi olid ka Afganistan ja Iraak kauged ja võõrad. Me teeme nägu, et Aafrikas asetleidvad konfliktid ei puuduta meid, et need põgenikud, kes tuhandete kaupa Vahemerd ületades oma elu kaotavad või need, kes on sunnitud ebaseaduslikult Euroopas endale elatist teenima – kõik see on ju nii kaugel! Kas ikka on? Ma tuletaksin meelde, et alles eelmine nädal üritasid Sudaani põgenikud ületada Eesti piiri, üks neist kaotas sealjuures oma elu. Tänapäeva maailmas ei ole miski kaugel ja kõik mõjutab ka meie väikest Eestist, otseselt või kaudselt.

Kõik laialtlevinud argumendid, et me ei tohiks sekkuda kuskil kaugel, kuskil, kus on liiga soe, kus levivad meile võõrad haigused, on tegelikult absurdsed. Sellisel juhul jäävad üle vaid Soome ja Läti! Otsus saata väeüksus kriisikoldesse ei põhine sellel, kas meil saab seal mugav ja kodune olema.

On olnud kuulda kriitikat, et kui Prantsusmaa nii väga oma endise koloonia pärast muretseb, siis nad võiksid ise rohkem mehi sinna saata ja olukorraga tegeleda. Muidugi on meil siin kaugel hea lihtne nii öelda, kuid ega ka suurriikide võimed piiramatud ei ole. Tänase päeva seisuga on Prantsuse väed Afganistanis, Malis, Liibanonis, Tšaadis, Elevandiluurannikul, Kosovos, Liibüas, KAVis ja piraatlusmissioonil Somaalia ranniku lähedal. Ma arvan, et meil ei ole õigus öelda, et nad ise ei tee piisavalt. On ju täna kõigil hea meel, et Prantsusmaa Malis liidrirolli enda kanda võttis. Tuletan teile siinkohal meelde, et juba mõnda aega ei kuule me enam meedias mässuliste rünnakutes Malis.

Läbikaalutud otsus

Otsus saata oma inimesed konfliktipiirkonda, isegi kui seda tehakse meie jaoks olulise liitlase palvel, ei tule kergelt. Sellele eelnesid pikad konsultatsioonid Kaitseväega, kes pidi hindama, kas neil on olemas ressursid ja oskused taolisel missioonil osalemiseks. Me räägime inimestest mitte malenuppudest, mistõttu on iga samm väga hoolikalt läbi mõeldud.

Samuti ei saa nõustuda kriitikaga, justkui tormaks Eesti kiirustades ja valimatult igale Aafrikas toimuvale Euroopa Liidu missioonile, milleks võimalus tekib. Tegelikult on Aafrikas viimase üheksa aasta jooksul toimunud koguni kaheksa erinevat Euroopa Liidu sõjalist operatsiooni Malis, Somaalias, Kongos, Tšaadis, Sudaanis ning sealsamas Kesk-Aafrika Vabariigis. Eesti on seni mainitud operatsioonidest osalenud vaid Mali missioonis instruktoritega, samuti ka piraatlusevastasel operatsioonil Somaalia vetes, mis tänaseks on aga meie jaoks lõppenud. Seega ei saa öelda, et Eesti pole kasutanud võimalust loobuda kõikidest Aafrika missioonidest – vastupidi, me oleme oma osalemist alati väga põhjalikult kaalunud, nagu ka sel korral.

Olen korduvalt kuulnud, kuidas räägitakse, et Eestile piisab julgeolekugarantiina sellest, et me oleme NATO liige, miks on meil veel vaja kuskile Aafrikasse ronida. NATO ei ole mingi eraldiseisev abstraktne asi. NATO on liitlased ehk 28 riiki ja nende võimete summa. Seetõttu on oluline teha koostööd meie jaoks oluliste liitlastega, näiteks Prantsusmaaga, võimalusel aidata, kui meie ühised huvid on ohus. Head suhted põhinevad tegudel, mitte pelgalt sõnadel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee