Foto: Kanal 2
Merje Ottson 21. jaanuar 2014 12:03
"Sajandi armastuse" tegelastele oleme saanud kaasa elada juba paarikümnel pühapäeval. Kuna tegemist on ajaloosündmustel ja reaalselt eksisteerinud isikutel põhineva looga, siis on mingil määral võimalik ajalootundide puudujääke tasa teha. Iseasi, kui paljud vaatavad seriaali selleks, et targemaks saada.

Ajastutruud kostüümid ja võttepaikade kujundus võimaldavad inimeste vaheliste suhete jälgimise kõrval tollasesse ajastusse küllalt hästi sisse elada. On üsna tõenäoline, et kõike tollal toimunut tänapäeva inimene mõista ei suuda.

Oma lihase õe abikaasa hukkamine näis julm, kuid teisest küljest näitas sultan sellega võrdset kohtlemist kõigi suhtes. Riigi seaduste ja sultani vastu astumine tähendas karmi karistust kõigile, olenemata sugulussidemetest.

Tollal ei hakatud kurjategijate aastatepikkuse vanglas poputamisega riigi raha raiskama ja hukkamine oli lihtsalt tavapärane karistus. Pealegi oleks teistkordne armuandmine toonud tõenäoliselt kaasa uue mässu.

Kurjategijast hukkamise läbi lahti saamine võib kohati näida kergema vastupanu teed minekuna. Tihti on see kergem väljapääs kurjategijalegi, aastatepikkune vanglas "mädanemine“ on jõhkra roima korda saatnule palju õiglasem ja väärsem kui kerge pääsemine kohese surma läbi.

Samuti jääb raudsete tõendite puudumisel alati küsimus: aga mis siis, kui me eksisime.

Püüdes uskuda inimeste võimesse muutuda jääb vanglakaristuse puhul inimesele võimalus muutuda, mis mõnel juhul on võimalik, kuid alati mitte.

Sultani ja Hürremi, Hatice ja Ibrahimi ning teiste armastusele ja haaremisisestele intriigidele kaasa elamise kõrvalt võiks tänapäeva onupojapoliitikat täis ühiskond õppida just seda võrdset kohtlemist.

Olgu sellega tegemist riigi valitsemisel või ettevõttesse töötajaid värbamisel, kus sageli osutuvad valituks just sõbrad, sugulased ja tuttavad.

"Sajandi armastuse“ kõrval on viimasel kolmel pühapäeval olnud võimalik kaasa elada "Hotell Adlon“ tegelastele. Siin toimub tegevus meile veidi lähedasemal ajajärgul, 20ndal sajandil.

Peale aastakümneid kestnud ja viimaks õnnelikult lõppenud armastusloo kõrval võis "Hotell Adlonis“ näha tegelikult eksisteerinud pidevat võimude vahetust, hotelli räsimist sõdade poolt kui Hitleri genotsiidi.

Selle seriaali puhul õiglasest kohtlemisest rääkima ei kipu. Kuidas sai olla õiglane noorte armastajate lahutamine ja emalt lapse ära võtmine? Või juutide hukkamine vaid sellepärast, et nad olid juudid? Siinkohal võiks nimetada veel palju tollal toimunut.

Inimesed püüdsid erinevate võimudega kohaneda ja igal juhul hakkama saada. Ellu jäid need, kes oskasid õige poole valida. Selles suhtes võib sarnasusi märgata ka tänapäevase eluga.

Eestiski on paljudes kohtades nii, et hästi läheb juhul, kui oled võimul olijate poolt. Kui mitte, loobitakse kaikaid kodaratesse. See jääb inimese enda otsustada, kas ta soovib parema elu nimel oma hinge müüa. 

Samal teemal

Kommentaarid  (34)

to LLL 30. jaanuar 2014 19:44
120s seeria tuli möödunud laupäevaks. Kahju et ainul vene keeles dubleeritud.
maakas 27. jaanuar 2014 16:58
Meenutasin just, et polegi ei tea mis ajast eriti seebikaid vaadanud pärast Metsikut Roosi, mis oli omal ajal peaaegu kohustuslik, sest muidu ei olnud seltskonnas võimalik aru saada, millest räägitakse :) Siis vahelduva eduga jälgsin Lihtsalt Mariat ja Maria Celestet, mis oli vahepeal päris vaimukas, aga edasi ei ole kuidagi aru saanud, kuidas on võimalik ladinaameerika seebikat vaadata, neil ei tee ju vahetki, lülita telekas sisse ükskõik mis ajal või kanalil, ikka samad näod ja sündmused. Tegelikult on olnud aegu, kui ma päevade viisi üldse telekat lahti ei tee. Siis hakati brittide Südameasja näitama ja kiskus jälle sõltuvuseks.
Kuna ma tean, et tegelikult on televiisor väga halb asi ja tõeliselt kultuursed inimesed seda endale koju isegi muretse, no nii paljud igatahes leheveergudel oma elust pajatavad, siis pidasin jälle pikemat pausi, aga kuna meie kandis meelelahutust paratamatult napib, otsustasin Sajandi armastusega siiski tutvust teha, kuna olin lugenud ka raamatut, mille nimi on Roxelane ja see jutustabb samast ajast ja tegelastest. Üldiselt, pole aimu, kumb versioon neist ammustest sündmustest paikapidavam on, tundub, et raamat. Film keskendub hoopis teistele aspektidele ja tuleb tegijatele au anda, et silmailu on ikka tohutult. Aga no psühholoogilist veenvust jääb ikka kõvasti vajaka ja lugu venib, mis hirmus.
Tegelikult tunduvad türklased siiski paremad seebikameistrid olevat, sest Süütu Süüdlane on üllatavalt huvitav ja kui soovite, ka õpetlik, jäin seda täitsa kogemata jälgima... ei, ma ei ole lollakas, kes ei oska oma eluga paremat teha, kui seepi vahtida, praegu talv ja pime aeg, jõuan ka muud teha.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS