Kommentaar

Tõde on munades (16)

Vahur Afanasjev, kirjanik, 17. jaanuar 2014, 16:54
Foto: Heiko Kruusi
Hiljaaegu oli mul au mekkida lambamunandit. Seni oli väärika suupoolisega viltu vedanud − Marokos sõid kohalikud need ise ära, Eestis kipub lihunik ära viskama. Seekord panin kohe, kui rahvakunstnik Contra hoole ja armastusega kasvatatud lammast pussnoaga rünnati, autole hääled sisse ja põrutasin Urvastesse. Saingi munandid kätte!

Valmistamine on lihtne. Ei pea kupatama ega marineerima, viskad ahju, grilli peale või pannile ja lased pealt kuldpruuniks. Süüakse soola ja sidrunimahlaga. Suurepärane! Oli see testosteroonilaeng või kujutluse vili, aga kummaline vägi surises söömise järel ihus.

Asjatult alahinnatud tõde

Kuid mitte toidukolumnit ei ole ma kirjutamas. Asi on ühiskonnas. Ladina keeles on munand testiculus − hellitusnimi sõnast testis, mis tähendab tunnistajat. Väidetavalt pidi meesterahvas kohtus või muudel tõerääkimist nõudvatel puhkudel enne jutu juurde asumist enda munandid pihku võtma ning vanduma, et vastutab oma sõnade eest. Olgu ajalooline tõik või kaunis kujund, tõsine tera on selles kindlasti.

Tõerääkimine on asjatult alahinnatud. Kõik on suhteline. Igaühel oma tõde. Õigus Hõreda mõisas, kohus koera saba all. Ometi kogeme tihti, et palju ratsionaalsem on rääkida tõtt kui püüda ennast valega välja keerutada. Näiteks ei ole mõtet oma naisele valetama hakata, sest niikuinii tuleb tõde päevavalgele, tõenäoliselt ongi juba teada, sest miks naine üldse küsib.

Eriti levinud on valetamine ja hämamine avalikul tasandil. Loomulikult ei tohigi poliitik, ettevõtja või muu avaliku elu tegelane telgitaguseid üksipulgi ette vuristada. Esiteks põrkuksid erinevad tõenägemused ja teiseks ei viitsiks rahvas üüratut tõemassiivi alla neelata. Täielik ausus on jõhker ja rumal. Ei hakka ju lapsele ütlema, et sa ei mõika, mida ta püüdis joonistada. Või sõbrale ette laduma, mida too majaehitusel, naisevalikul, riietumisel või töises plaanis valesti teeb. Viisakas inimene leiab sõbraliku sõna ja kui tarvis, püüab asju taktitundeliselt õigesse rööpasse ajada.

Aga kui küsitakse otse? Ja mitte hinnangute, vaid faktide kohta? Äsja lahkus ametist kultuuriminister Rein Lang, rahu tema rõõsale naeratusele. Talle sai saatuslikuks ilmne ja kasutu hämamine. Kohe, kui küsiti Sirbi pöördele eelnenu kohta, ütles minister, et pole näinud, pole kuulnud, pole kellegagi kohtunud ega midagi otsustanud. Mul puudub tõestusmaterjal, aga vaevalt oli Lang nõnda ebakompetentne ja hoolimatu riigimees, et oleks tundliku kultuuripoliitilise asjaajamise jätnud alluvate korraldada.

Õieti ei ole mul üldse isu Sirbi jama meenutada. See on vaid käepärane näide ebaratsionaalsest valetamisest. Kui kultuuriminister oleks öelnud, et kohtus küll ja otsustas nõnda, sest − siis oleks hulga keerulisem olnud tehtut vaidlustada. Praegu jäi mulje, et keegi ei vastuta.

Testiikulite-kujundi iva ongi vastutuses, mitte niivõrd tões. Vale võib olla õigustatud, aga hämamine ja vastutusega kui kuuma kartuliga mängimine ei ole seda mitte. Värskem on arst Vitali Bernatski lugu, kelle väitel on Eesti sportlased massiliselt dopingut tarvitanud. Sportlaste ja spordijuhtide esimene reaktsioon oli, et ei tunne, ei tea, vist mingi nurgaarst on. Takkajärele on välja tulnud, et pole too Bernatski spordis nii võõras tegelane midagi. Isegi raha on talle liikunud tuntud sportlase arvelt. Vastused on ähmased, kõlama jäävad küsimused. Ei tahaks uskuda, et kahtlastest motiividest lähtuva Bernatski süüdistused vett peavad, aga massiliselt levinud automaathämamise taustal spordiringkondade ebalev enesekaitse ei veena. Mitte kellegi jutt ei kõla nii, nagu oleks see välja öeldud munade tagatisel.

Või käpardlikkus Elroni rongidega. Kauaks jääb meelde Elroni müügi- ja turundusjuhi Norbert Kaareste piinlik häma, mida raadiost kuulsin. Ikka stiilis, et kaardimaksete häired on normaalsed, sest Eesti on metsane. Eelmise operaatoriga miskipärast maksed toimisid. Või tõik, et rongide tootja Stadleri kodulehe ja ka reaalse kasutuse järgi on Flirti tüüpi rongid mõeldud siiski linnalähiliinidele. Selmet nõustuda, et nõnda on, lajatas Kaareste kohe vastu, et nii ikka päris öelda ei saa. Saab küll. Ja saab rahulikult lahti seletada, miks taoline rongivalik tehti.

Terve mõistuse kriis

Eesti ei kuulu ega hakka kardetavasti tulevikuski kuuluma viie rikkama Euroopa riigi hulka. Ka rongid ei pruugi meil maailma parimad olla. See on tõde, veidi ebameeldiv, aga siiski vastuvõetav. Kuid täiesti on arulage punuda vandenõuteooriat, et Elroni kriisi taga on vaenulik propaganda. Kui ikka inimesed peavad kihutavas rongis püsti seisma samal ajal, kui autos ja bussis kasutatakse turvavööd, ei ole skandaali tekkimiseks mingit propagandat tarvis.
Eestis ei ole eetikakriisi, mida saaks ravida rahvakogude, jääkeldrite või kodanikuühiskonna konverentsidega. Ühiskond, riik, majandus ja evolutsioon ei ole eetilised kategooriad, vaid praktiline raamistus, milles üksikisikul tuleb elada ja paljuneda.
Eestis on terve mõistuse kriis. Põhjustel, mille analüüsiks ei jätku leheruumi, arvab suur hulk inimesi, et avalikkuse ette ilmudes tuleb öelda midagi ilusat. Kui ilusat ei oska ütelda, tuleb tagasi ajada, peitu pugeda. Rumal on ilumeelest lähtudes ära põlata munandid kui toiduaine. Sama rumal ära põlata tõde, kui selle rääkimine oleks ratsionaalsem kui vale, häma või peitupugemine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee