Kas on õige filmida narkomaani süstimas, kui seaduse järgi peaks narkootikume omavast inimesest korrakaitseorganeid teavitama? Saatetegijatest said niiviisi kuriteo tunnistajad.

Miks ei viidud diilerite numbreid otse politseisse, vaid rebiti asitõendiks olev paber kaamera ees tükkideks?

Mida teevad diilerid saates osalenud noormehega, kui saavad tema saates osalemisest teada? Kuigi paberitükk rebiti puruks, peaks politsei käsutuses oleva tehnikaga olema võimalik saates näidatud telefoninumbreid näha.

Teatud kaadrites oli Andrei nähtavalt narkojoobes. Kas saatetegijad andsid talle doosi jaoks raha või vaatasid pealt, kui mees keldrites varastas ja kauba rahaks tegi?

On selge, et kui inimene ise ei taha, ei saa keegi tema heaks midagi teha. Kui ta ise tõepoolest soovib sellest mülkast välja rabeleda, siis võib-olla saab ta hakkama.

Ometi vajab ta lähedaste toetust. Mis tuge saab pakkuda ema, kes toppis lapsele ninna liimi, et ise haiguslehte saada?

On hämmastav, et noormees suudab emale oma äärmiselt kehva lapsepõlve andestada. Võib-olla on narkootikumide tõttu mälestused tuhmunud ja ei näi enam nii olulisena, kuid tõenäoliselt just sellise lapsepõlve tõttu, kus poiss tundis pidevalt, et temast ei hoolita, ongi ta nii kaugele jõudnud.

Suur osa inimestest arvab, et neid, kes on omadega juba nii põhjas, ei olegi võimalik aidata. Et neid ei peakski üldse aitama. Et las nad surevadki ära ja vabastavad meid probleemidest.

Tahaks siiski uskuda, et inimesed suudavad muutuda. Et neil oleks piisavalt tahtejõudu tõusta jalgele ka väikeste tagasilöökide järel. Et ebaõnnestumised elus ei tõukaks neid jälle allakäigutrepist alla.

Loodetavasti tuleb sellele dokumentaalsarjale millalgi, näiteks aasta pärast, jätkusaade, kus näidatakse, kas mülkast välja tiritud inimesed on suutnud jääda oma elu juhtima või juhivad seda jälle meelemürgid.