Foto: Reuters / Scanpix
Merje Ottson 17. jaanuar 2014 11:51
Neljaosalise dokumentaalsarja "Allakäigutrepist üles" vaatamine tekitab mitmesuguseid tundeid. Ühelt poolt on muidugi hea meel, et püütakse endaga täielikult ummikus olevaid inimesi taas jalule aidata, sest kui see peaks õnnestuma, on ühiskond saanud paar kadunud hinge tagasi. Teisalt tekkis eriti eilse saate järel palju küsimusi.

Kas on õige filmida narkomaani süstimas, kui seaduse järgi peaks narkootikume omavast inimesest korrakaitseorganeid teavitama? Saatetegijatest said niiviisi kuriteo tunnistajad.

Miks ei viidud diilerite numbreid otse politseisse, vaid rebiti asitõendiks olev paber kaamera ees tükkideks?

Mida teevad diilerid saates osalenud noormehega, kui saavad tema saates osalemisest teada? Kuigi paberitükk rebiti puruks, peaks politsei käsutuses oleva tehnikaga olema võimalik saates näidatud telefoninumbreid näha.

Teatud kaadrites oli Andrei nähtavalt narkojoobes. Kas saatetegijad andsid talle doosi jaoks raha või vaatasid pealt, kui mees keldrites varastas ja kauba rahaks tegi?

On selge, et kui inimene ise ei taha, ei saa keegi tema heaks midagi teha. Kui ta ise tõepoolest soovib sellest mülkast välja rabeleda, siis võib-olla saab ta hakkama.

Ometi vajab ta lähedaste toetust. Mis tuge saab pakkuda ema, kes toppis lapsele ninna liimi, et ise haiguslehte saada?

On hämmastav, et noormees suudab emale oma äärmiselt kehva lapsepõlve andestada. Võib-olla on narkootikumide tõttu mälestused tuhmunud ja ei näi enam nii olulisena, kuid tõenäoliselt just sellise lapsepõlve tõttu, kus poiss tundis pidevalt, et temast ei hoolita, ongi ta nii kaugele jõudnud.

Suur osa inimestest arvab, et neid, kes on omadega juba nii põhjas, ei olegi võimalik aidata. Et neid ei peakski üldse aitama. Et las nad surevadki ära ja vabastavad meid probleemidest.

Tahaks siiski uskuda, et inimesed suudavad muutuda. Et neil oleks piisavalt tahtejõudu tõusta jalgele ka väikeste tagasilöökide järel. Et ebaõnnestumised elus ei tõukaks neid jälle allakäigutrepist alla.

Loodetavasti tuleb sellele dokumentaalsarjale millalgi, näiteks aasta pärast, jätkusaade, kus näidatakse, kas mülkast välja tiritud inimesed on suutnud jääda oma elu juhtima või juhivad seda jälle meelemürgid.

Samal teemal

Kommentaarid  (33)

mees 21. veebruar 2014 06:05
Vaatasin seda saadet ja pole sellisest küljest narkomaane vaadanud. Kuigi olen täitsa mees, on mul õnneks hing ja kuigi öeldakse et mehed ei nuta, siis mul ikka vahel juhtub kui midagi südamlikku on. Ja see saade seda oli. Ma tõesti nutsin nagu mu oma lähedane oleks olnud. Uskumatu mida ta kõik läbi on pidanud elama. See polnud ju tema süü et ta siia sündis. Praegugi kirjutades tulevad pisarad, sest selle artikli kirjutanud ajakirjanikus pole inimlikkuse raasugi!!! Ma tõesti elan sellele tüübile kaasa ja kuna ma jumalasse ei usu, aga midagi meid siiski vist juhib, siis palun tõesti et tal hästi läheks ja ra sealt välja tuleks. Mõtlesin et võibolla peaks talle omaltpoolt isegi kirja kirjutama, et näidata, et siiski maailmas on hoolivust...
Martin to van de nõ / 10:14, 18. jaan 2014 19. jaanuar 2014 23:08
Ka mina ei vaidle Teile vastu, et mida pikem staaš, seda raskem ja vähemtõenäolisem see on. Aga uskuge mind ka, et ka nii pika staašiga narkomaanidel on see võimalik:) Olen sellistega isiklikult kokku puutunud. Eks ka on neil kukkumisi olnud, millest nad kindlasti ei räägi, aga vana elu juurde pole enamus tagasi pöördunud. Olen nõus, et nende %, kes nii pikalt tarvitanud on, on muidugi väiksem.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS