(AFP / Scanpix)

Hoiatan kohe ette: see siin on üks härdusest pakatav lookene. Sest vaatamata kõige jaburamale tennisevigastusele (pöidlapõrutus), oma isikliku jala reketiga (korduvalt!) siniseks löömisele ja pidevale frustratsioonile (kohutav tagakäsi), on tennisest saanud kolme kuuga mu lemmikspordiala.

Tegelikult oli kaugelt näha, et minusugusele flegmaatikust eestlasele passib see suurepäraselt. Sest mulle igasugune aeroobikalaadne grupis vehklemine ei istu – liiga kitsaks kisub.

Enese meie kliimas üksi jooksma vedamine on eneseületus, eriti kui diivanisse on taguotsasuurune lohk nii filigraanselt sisse kulutatut. Golfi jaoks pole ma piisavalt väärikas, jõusaal ei anna piisavalt aeroobset koormust, sumos on koledad riided...

Tennis langeb aga kõigi nende alade keskele nagu ilus pontsakas ladvaõun.

Esiteks on end diivanist palju lihtsam välja upitada, kui tead, et ei tohi mängukaaslast alt vedada.

Teiseks on seesama mängukaaslane trennis sinust piisavalt kaugel, et kogu aeg ei pea laterdama - elukogemus on näidanud, et jube keeruline on end turiseisus hoida, kui kaks prouat kõrval oma mehi kiruvad –, aga kui tuleb mõni tark mõte, võib võrgu äärde joosta ja sealt kellegi kuulamisvalmis kõrva leida.

Kolmandaks on tennis ilus ja suursugune ala, mis nõuab järjekindlat oskuste lihvimist, mitte ainult ajuvaba jõudu.

Ning neljandaks saab sellega ka nii suure aeroobse koormuse, et higi voolab ja põsed lõkendavad.

Siiski. Okkaline oli minu tee nende pühade tõdede juurde. Tunnistan ausalt, et pole end ammu nii saamatuna tundnud, kui esimeses trennis. „Ma olen ju täiskasvanud inimene! Oskan isegi autot juhtida, olen omandanud bakalauruse ja sokikanna kudumise oskuse!

Kuidas ma siis nüüd ei suuda oma kätt õigesti taha viia ja sealt kauni kaarega alla ette tuua ning õigel ajal palli tabada? Kui keeruline see ikka olla saab!?" Mäletan seda mõtet väga selgelt.

Kuna Martin oli enne reketit käes hoidnud, oli tema kõrval veel eriti nutune tunne.

Aga õnneks oli treener Taavi väga kannatlik ja mis eriti hea, juhtis vigadele tähelepanu uskumatu järjekindlusega. Ta suutis igal löögil teiselt poolt võrku anda täpset tagasisidet. „Tõsta õlast." „Pööra kehast." „Mida teeb su vasak käsi." „Jalad! Jalad!" Jah, viimaks kulutab ka vesi kivisse augu.

Nii umbes kolmandas trennis hakkasid saabuma esimesed eduelamused ja ma olin konksu otsas. Te ehk arvate, et ma liialdan, aga see hetk, kui mõni liigutus hakkab instinktiivselt välja tulema nii, et tänu sellele saab paarilisega mitu ilusat pikka palli mängida ... Ma ütlen, see on ligilähedal eufooriale. Ja kui õnnestub veel vastane alistada.

Oi-oi-oi. Puhas õnn.

Muidugi ei saa kolme kuuga tennist selgeks. Mu tagakäsi on jätkuvalt kohutav. Mu servid on nõrgad. Ma kardan joosta võrku. Ja miskipärast loodan ma alatasa, et ÄKKI lööb vastane palli üle joone ning ma ei pea sellele järele viskuma. Tavaliselt selgub pärast siiski, et oleks ikka pidanud. Aga ma tean, et need on mu nõrgad kohad ja ma saan nendega edasi tegeleda.

Jah, vaatamata sellele, et läbi sai minu ja Martini ametlik treeningprogramm, ei pea veel läbi saama meie püha üritus. Taavi on nõus meile aeg-ajalt ka pilgu peale heitma ja vajadusel taas teatama: „No ikka sa lööd ju nii nagu paneks pitsat ahju!"

Jaga artiklit

1 kommentaar

M
Martin  /   14:15, 18. jaan 2014
Väga nauditav oli seda järjejuttu lugeda,loodetavasti kirjutad ikka edasi:)!Mina ja mu elukaaslane,kes me samuti tennisega tegeleme(mina küll juba üle 30 aasta,teinepool sai minult pisiku hiljuti),leidsime sealt igatahes väga õigeid,tuttavlikke ja teravameelseid tähelepanekuid.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis