Eesti uudised

"Loomi varjatakse omanike eest ja need, kes juhatajale ei meeldi, lähevad hukkamisele!" (192)

Kristiina Tilk, 9. jaanuar 2014, 07:00
SUUR LOOMASÕBER: Vilma ei mõista, miks loomade hoiupaigas vilistatakse kõigele, mis tundub igati loogiline ja õige ning tegutsetakse hoopis juhataja oma suva järgi. Foto: Teet Masroos
RAHAMASIN: loomade hoiupaigast vallandatud töötaja heidab asutusele ette mitmeid rikkumisi.

Tallinna Loomade Hoiupaiga endine töötaja, kel pärast vallandamist keelati varjupaiga territooriumile sisenemine, väidab, et hoiupaik on muutunud vaid raha teenimise masinaks: näiteks müüakse varjupaika sattunud tõuloomad uutele omanikele maha.

Vilma töötas loomade hoiupaigas pisut üle kuue aasta – seejärel ta vallandati. Enda sõnutsi põhjusel, et ta julges hoiukodus olevatele koertele-kassidele nõuda tingimusi, mis peaksid olema elementaarsed.

Samal teemal

"Paarikuustele kutsikatele oli toitu vaja ja juhataja viskas suured graanulid ette. Kui märkisin, et väikesed kutsikad ei saa neid ju süüa, ütles juhataja, et mis see tema asi on – ärgu ma tema rahakotti ronigu!" toob Vilma ühe näite, mis väidetavalt tema vallandamisele tõuke andis.

Nüüd ei pelga Vilma teisteltki tema tööajal hoiupaigas toimunud juhtumitelt saladusloori kergitada – ta teatab lausa, et on vajadusel nõus isegi kohtus tunnistama.

"Loomi tuleb hoida sees 14 päeva, sest siis saab linna käest raha. On olnud selliseid konkreetseid fakte, kus koer on olnud selle aja sees, keegi pole talle järele tulnud ning siis on kuupäev ära vahetatud ja aeg hakkab uuesti tiksuma. Aadress vahetatakse ära," räägib Vilma.

Loomi varjatakse omanike eest

Kuidas sellised asjad välja ei tule? "Seda ma ei tea. On olnud isegi olukordi, kus looma varjatakse omaniku eest. Et kui on tõukoer, siis tema pealt saab rohkem teenida," väidab Vilma.

"Mul oma tuttaval oli koer kadunud. Valge spits. Jalutasin just selle koeraga väljas, kui tuttav naine minu poole jooksis, pisarad silmis. Mõtlesin veel, et kas tal on tõesti nii hea meel mind näha, või mis? Aga tema siis ütles, et see on tema koer."

Küsimusele, et miks ta varem oma koera otsima ei hakanud, vaid lasi tollel üle nädala hoiupaigas olla, vastanud tuttav Vilma sõnul, et helistas iga päev hoiupaika ja ütles, et see on tema koer – talle aga väideti vastupidist.

Aljona kinnitab Õhtulehele, et selline juhtum temaga tõepoolest oli. "Mul läks koer kaduma. Kohe järgmisel hommikul helistasin hoiupaika, küsisin, et kas teile on toodud üks väike valge koer. Vastati, et ei ole. Siis helistasin nädal aega igal hommikul ja alati öeldi, et koera pole," räägib Aljona.

Siis soovitanud naise tuttav tal isiklikult hoiupaika sõita. "Läksingi vaatama ja näengi – minu koerake on seal ühes puuris. Küsisin siis, et miks te väitsite, et pole, vastas juhataja, et ma ei kirjeldanud looma õigesti," imestab Aljona.

Vähe sellest – hoiupaik esitas Aljonale arve looma nädala söögi, kiibi ja vaktsineerimise eest. "Keeldusin, sest ega mina ju ei tahtnud, et mu koer seal nädal aega on, mina hakkasin kohe tema kohta pärima. Ja lubasin oma sõnade kinnituseks vajadusel kõnede väljavõtted esitada," jutustab Aljona.

Selle peale juhataja Aljona sõnul leebus ja ütles, et hea küll, võtke oma koer.

"Kui on hea koer, siis varjatakse," märgib Vilma.

"Ikka selleks, et kellelegi teisele maha müüa. Meie, talitajad ei saanud midagi teha, ülemus oli see, kes otsustas, keda siis nagu hoitakse ega anta omanikule tagasi."

Kes ei meeldi, hukatakse

Vilma ütleb, et antud juhul polnud tegemist üksikjuhtumiga, vaid taoline teguviis oli korduv nähe. "Tegelikult peaks kõikidest loomadest pärast leidmist internetti pildid riputama, aga on juhtunud, et omanik leiab oma koera siit, aga internetis tema pilti pole," räägib hoiupaiga endine töötaja.

Tal on näiteid sellegi kohta, kuidas loom enne seda, kui omanik ta leiab, juba uude perre antakse. "Leiti Pääskülast pisikene pruunikas koer ja omanik leidis siis selle koera varjupaiga pildi pealt üles, aga see oli uuele omanikule juba ära antud. Ta palus jumalakeeli, et andke mulle koer tagasi. Ei antud. Öeldi, et kõik, rong on läinud," räägib Vilma.

Koertest ligi poole rohkem käib Vilma sõnul hoiupaigast läbi hoopis kasse, sest neid saab kergemini kätte. "On omad territooriumid, kus kasse püütakse. Tiineid ei võeta, hoitakse nii kaua, kuni ära poegivad ja siis tuuakse, sest nii on sissetulek suurem. Samas võetakse loomi isegi koduhoovidest kaasa," väidab Vilma.

Kui loomi on rohkem kui hoiupaigas kohti, siis topitakse nad ruumidesse nii, et neid on lubatust lausa kaks korda rohkem ühes hunnikus koos – Vilma hinnangul lausa 50–60 kassi ühes toas.

Kes aga juhatajale ei meeldi, need leiavad tee hukkamisele – pole vahet, kas loom põeb mõnd haigust või on täiesti terve ning teada on ka looma omanik.

"On olnud juhuseid küll, kus kass on olnud isegi kiibiga ja ikkagi hukatud, sest kass pole end vastuvõtus kätte andnud. Ega seal eriti vaadata, kas kass on hirmul, stressis või metsik. Kui ründab, läheb nõela alla," teab Vilma.

Ehkki Vilma sõnul pole ükski hoiupaika jõudnud loom olnud lootusetu, on nad hukatud vastavalt sellele, kuidas juhataja on nad valinud. "Värv ei meeldinud, olemus ei meeldinud, siis läks magama."

Konkreetne näide olevat üks lastega perest saabunud šnautserilaadne koer, kelle puuriuksel ilutsenud silt "Mitte jalutada!" "14 päeva sai täis ja koer läks magama. Ei olnud agressiivne, aga lihtsalt ülemusele ei meeldinud," väidab Vilma.

Hoiupaiga juhataja: "Mind süüdistades tehakse halba vaid loomadele!"

Hoiupaiga juhataja Larissa Kozõreva, kelle Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatus kuulutas eelmise aasta loomavihkajaks, keeldub esmalt igasugustest kommentaaridest. Ta ütleb, et on hoiupaigale osaks saanud negatiivsest tähelepanust väsinud, kuid seejärel soostub siiski põgusalt rääkima.

"Mis ma tegema pean nüüd? Nutma pean või? Olen loomavihkaja, siis olen. Aga ma olen seda tööd teinud 15 aastat. Olin siin enne ja olen ka edaspidi. Inimesed jagunevad alati kaheks – on need, kes austavad, ja need, kellele ei meeldi," räägib Kozõreva.

Kozõrevale ei mahu pähe, miks otsitakse alati negatiivset ega räägita hoiupaiga heast poolest – sellest, kui palju loomi leiab sealt endale uue kodu. "Ühes kuus läheb koju 35–40 kassi. Neid loomi, keda keegi ei taha ega otsi, on palju," ütleb Kozõreva.

Seda, miks teda pidevalt süüdistatakse, Kozõreva öelda ei oska – ta ütleb, et hoolimata kõigest talle see maailm meeldib ning ta tahab teha seda, mida teeb. Samuti palub Kozõreva juhtida tähelepanu neile loomadele, keda ravitakse täiesti tasuta ning antakse ka omanikele ilma raha nõudmata tagasi.

"Ühe vana naise koer oli siin. Tegime talle operatsiooni. Andsin ta niisama tagasi, sest süda ei lubanud raha küsida. Miks keegi sellest ei räägi, kui palju me inimesi aitame?" ohkab ta.

Kozõreva ei pea kellegi peale vimma. "See on tühja energia raiskamine. Need inimesed on vaesed, vaimult."

192 KOMMENTAARI

v
Viki 26. jaanuar 2014, 14:34
Aidake olukorda muuta ja liituge lehega Aita Loomi, Lõpp Sellisele Hoiupaigale (loe edasi)
k
Kadri 16. jaanuar 2014, 22:41
16.01.2014 - Pressiteade
14.01.2014 toimus veterinaar- ja toiduametis ümarlaud, millest võtsid osa keskkonnaamet (Relo Ligi, Mart Mäeker), Veteri...
(loe edasi)
Loe kõiki (192)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee