(AP / Scanpix)

Ma üldiselt vihkan kaotamist, olgu selleks siis suvaline kihlvedu või lauamäng nagu Focus. Vihastamisel on muidugi erinevad kategooriad nagu maavärinatel, lihtsalt mossitamisest plahvatusteni.

Imelisel kombel pole suutnud erilisi kahjusid tekitada - kõige karmimatel aegadel olen vihaga rusika ja põlve koostöös puruks löönud kirjutuslaua ja tõmmanud ühe sahtli (samal laual, muide) sellise hooga oma pesast välja, et kuullaagrid lendasid. Sahtel töötab (põhimõtteliselt) tänaseni. Kirjutuslaua plaat on ka enam-vähem, ühest kohast natuke puru ja kriuksub, kui sellele toetuda, kuid pole häda.

Seda kõike arvesse võttes ei muretsenud ma asjatult oma reketi pärast, mis sai kunagi ostetud. Arvutihiiri ja muud sellist pudi-padi asendab kiiresti, kuid reket on vähe kallim asi. Lisaks see reket meeldib mulle – alates värvist ja lõpetades vibraga, kõik on ideaalne.

Kui nagu oskused teoreetiliselt paranesid, seda rohkem tekitas pahameelt, kui treening- või mängulöökidesse lipsasid sisse lihtsad vead. Tavaliselt aitas vibra näppimisest, mis andis mõneks kriitiliseks sekundiks tegevust.

Siiski-siiski! Reket korra vastu seina siiski lendas.

Kai teeskles sellel saatuslikul nädalavahetusel vigastust nagu tema lemmikjalgpallur David Villa.

 

Nii mängisin abikaasa vastu, kes nooruses õppis lauatennist ehk on täitsa tubli ka tennises. Seisul 6:6 käik kiire lõppmäng, mille suutsin igavesti totaka löögiga 6:8 kaotada.

Reket läks koheselt käest lendu, kuid aju suutis suuna vähemalt normaalselt valida ja välisseina asemel tabasin vaheseina, mis on riidest. Ehk siis reket terve ja tuju kohe parem.

Kui keegi ootab nüüd soovitusi, kuidas tundeid kontrollida, siis neid muidugi pole. Sport peabki kirglik olema. Kuid eks tasub korraks kaaluda, et kuidas laamendada.

Siin ka paar ägedamat näidet internetiavarustest.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis