Eks ole juba lapse sündides tema loomus tasapisi hoomatav. Mõni on temperamentsem, teine rahulikum; mõni on iseseisvam, teine ripub vanemate küljes; mõni on passiivsem, teine agaram ja impulsiivsem jne.

Aga see on kõigest n-ö baas või vari, mis on ajaga muutuv. Lapsevanemate ülesanne ongi seda baasi lihvida, andes eelkõige ise head eeskuju ja alles siis nõuda ka teistelt, alustades lasteaiast ja koolist.

Eesmärk on ühine kõigil - juurutada tervet maailmavaadet, et laps saavutaks ning oskaks hinnata kõrgelt sotsiaalses ruumis nii moraalseid kui vaimseid väärtusi.

Teisalt, tõsta lapse iseteadvust, tuua välja keerulisest labürindist loominguline sihikindel maailmajaatav minapilt. See on lihtne tõde, ometi raske teostada. Sest aega ei ole, raha ei ole ja nii leitakse igasugustele kasvatamisviisidele alternatiive või egoistlikke põhjendusi.

Parim õpetaja - oma laps

Minu laps oli imikuna ülemõistuse temperamentne ja nõudlik. Nüüd ajaga on temast saanud tegus, asjalik ja mõtlev laps, kes eristab head ja halba, on ettevaatlik ning etteteadlik iga tegevuse tagajärgi põhjalikult arutlev laps.

"Ma ei lähe sinna ega tee seda, sest siis saab haiget või see olukord ei too mulle head ja halvasti ei tohi käituda, sest sel on kahjulikud tagajärjed."

Kuigi lahtine tuli on alati lähedal olnud, ei ole ta kordagi end kõrvetanud. Lihtsast rääkimisest ja selgitamisest on kasu. Ei peagi tulega kõrvetada saama, teadmaks, et see on valus.

Füüsiline karistus on ajast ja arust

Vits on vanemate patt. See oksake võetakse kasutusele siis, et lahendada iseenda oskamatus kasvatamisel. Ja mõjubki! Nagu piksenool. Saab vanem rahu ja laps ka oma hingeliste haavadega oma tuppa saadetud.

Selgitusteks pole ju aega. Vits aitab aga ennekõike vanemat. Ei pea pikalt probleemi kallal juurdlema ega aega raiskama.

Aga tegevus on edukas - mõne sekundiga rahu majas. Aga mis on tulemus? Lapse seisukohalt hirm ja teadmatus, vanema seisukohalt rõõm ja teadmine.

Aga lahenduse sai vaid lapsevanem ise, mitte tema laps, kuigi lapsel jäi tegelik probleem ju lahendamata ning õppus võtmata.

Olenevalt lapse vanusest, mida väiksem laps, seda vähem suudab ta ise analüüsida oma tegevuste tagajärgi ja jääbki sinna eluredeli madalale pulgale ka suurena, oskamatusest ise eritleda ja järeldusi teha.

Kujundlikult öeldes - vanemad on redel, mille pulkadel laps ronima õpib. Kui juba lapsed on, siis tuleb neid ka teadlikult ja oskuslikult kasvatada.

Ühest küljest on arusaadav, vanemad tulevad õhtul surmväsinuna töölt. Hea, kui jõuab süüa teha ja uueks päevaks välja puhata.

Aga võtkem aega. Lihtne öelda, aga kui tõhus. Nii tõhus, et lõpuks teil lihtsalt pole vaja aega võtta. Laps suudab ja tahab ise osaleda kodustes tegemistes. Aja- ja rahapuuduse üle kurdavad pea kõik. Aga keegi ei kurda koos lapsega mängimise ajapuuduse üle.

Tegelikult on see palju huvitavam kui telekas. Mitte saata laps arvutisse tundideks mängima ega teleka ette multikaid vaatama, vaid kaasata hoopis oma toimingutesse - teha koos süüa, koos koristada jne.

Kas ja palju te seda teete?

Just koostegemise rõõm on kõikse suurem rõõm ja vajadus. Nii tunneb laps end tarviliku ja asjalikuna, sest ta on suurte tegemistesse kaasatud nagu täiskasvanud inimene, kes ei pea arusaamatutel põhjustel üksinda aega sisustama.

Me kõik oleme ju olnud lapsed. Mingem tagasi lapsepõlveaega, milline oli teie mõtlemine siis? Kas soovisite üksi oma nurgas mängida või eelistasite siiski vanemate tähelepanu?

Lapsepõlv käib aga kogu elu meiega kaasas ja sealt korjatud arusaamad juhivad edasistki elu.

Minu lapse kujunemislugu

Mul on endal seitsme-aastane poeg ja huvitav on vaadata tema käitumismustri kujunemislugu. Seda lugu, mida ma ise saan vormida, sellesse sisse elada ja igasugu sasipuntraid koos lahti harutada.

Olen pidanud oluliseks hea ja halva mõistmise teemat. Kui hästi oskab väike laps selles kaasa rääkida. Keel on ju mõtlemise eeldus, nii on rääkimine vajalik mõtlemise arenguks.

Aga siingi, ainult targutamisest ei piisa.

Toon praktilise näite omaenda elust. Kuna mulle meeldib väga lugeda, välistatud on igasugused väljamõeldised - krimkad ja ulmekad. Ei huvita mind harripotterlikud muinasjutud, mida on ülepea palju. Luule, filosoofia ja teaduskirjandus on omased.

Kui mu laps oli veel mõnekuune, armastas ta väga kuulata minu ettelugemist ja koos sirvida raamatuid. Armastas sellepärast, et ma ise sellega algust tegin. Igal hommikul paar tundi, enne päeva ärkamist, võtsin hunnik raamatuid ette ja lugesin talle, koos vaatasime pilte ning mingis vanuses saime juttude, piltide üle ka arutleda.

Ja niimoodi aastaid.

Ja see oli igapäevane rutiin, koos lugeda, vaadata ja arutleda. Vanuse kasvades õppis poiss vaatama, mõtlema, laiendades sellega ka oma mõtteviisi.

Oma vajalikud tegemised jätsin alati viimaseks, primaarseks seadsin poja huvid, eesmärgina laiendada lapse mõtlemisvälja.

Laps oli siis ligi viie-aastane, kui tema keelelised mõttepaelad valla läksid.

ANDRI: Miks taevas on helesinine?
EMME: Sest taevas on selliseks värvitud.
A: Kas nii, et inimene võttis redeli ja värvis taeva helesiniseks?
E: Jah
A: Nii ei saa olla, taevast ei saa värvida. Kuule, miks taevas ulatub maani?
E: Kas taevas ulatub maani?
A: Ta ulatub muruni, taevas on nii sinine ja suur ja ulatab ju. Ega keskelt pole ju tühi koht, et pole taevast ega muru. Taevas puudutab muru. Taevas on liiga suur. Tühja kohta maailmas pole. Kas sinu arvates taevas ei ulatu maani?
E: Ulatub küll
A: Ega taevas ei ulatu päikseni ainult, vaid ka maani.
E: Miks taevas ulatub nii kaugele?
A: Sest taevas on nii suur.
E: Aga mis seal taevas on?
A:Pilved, päike, kuu, linnud, sest linnud lendavad taevas.
A: Kas kuu peal saab olla?
E: Saab.
A: Ei, kuud saab vaid näha, aga teda pole. Kuu on olemas, aga teda pole. Inimeste hinged ei lähe taevasse, vaid jäävadki inimeste sisse, sest inimesed lähevad maa alla koos hingedega. Hinged ei saa ju kõndida. Taevas pole hingi. Kas hing on inimese elu või?
E: Jah.
A: Seda ma ju rääkisingi.

Lõppkokkuvõtteks, arvuti kinni ja laps reaalsesse maailma lahti, arvutita mõtlema. Kas te teate, kui palju mõttekeelt ja elulugemist on teie lastes? Proovige järele.

PS. Siinkohal tahan suurimat tänu avaldada Tartu Piilupesa lasteaia õpetajatele Annele, Evele ja õpetaja abi Ingele, kes on nii mõistvad, targad ja hoidvad ning kelle käe alt läheb mu laps vapralt kooli. Aitäh teile!

Jaga artiklit

3 kommentaari

C
copy  /   20:58, 3. jaan 2014
On üks põhiline nõuanne: oma lapsesse tuleb suhtuda algusest peale kui isiksusse - teise, sinuga võrdsesse olevusse, kelle teatud vajakajäämised teadmistes ja vajadus kõiki asju ise tunnetada vajavad teatud korrigeerimist tema enda ohutuse ja tuleviku nimel. Üliharv vajadus seda korrektsiooni füüsiliselt teostada ei ole siis ei hirmutav, alandav ega solvav. Kui on tekkinud mingi ekstreemsituatsioon mis ilmtingimata vajab kohest ja jõulist sekkumist, siis on vanemal, kes on samuti võrdõiguslik isiksus, õigus välja näidata KUI kuri ta hetkel on. Juba detailsemal tasemel tähendab see seda, et lapsega räägitakse nunnutamata, nagu mõistusliku olendiga ja et lapsele ei keelata niisama lambist midagi - kõik keelud selgitatakse, ühegi selge jonni peale ei reageerita - kui laps mängib "vigastatud" jalgpallurit, siis astutakse temast külmalt üle, aga kui lapsel on tõepoolest hingel tõsine mure või tõsine hirm, siis võetakse seda väga tõsiselt ja näidatakse alati, et hhäda korral ei aseta tema vanem teda iial seisu, kus abi ei ole saadaval.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis