3 kommentaari

C
copy  /   20:58, 3. jaan 2014
On üks põhiline nõuanne: oma lapsesse tuleb suhtuda algusest peale kui isiksusse - teise, sinuga võrdsesse olevusse, kelle teatud vajakajäämised teadmistes ja vajadus kõiki asju ise tunnetada vajavad teatud korrigeerimist tema enda ohutuse ja tuleviku nimel. Üliharv vajadus seda korrektsiooni füüsiliselt teostada ei ole siis ei hirmutav, alandav ega solvav. Kui on tekkinud mingi ekstreemsituatsioon mis ilmtingimata vajab kohest ja jõulist sekkumist, siis on vanemal, kes on samuti võrdõiguslik isiksus, õigus välja näidata KUI kuri ta hetkel on. Juba detailsemal tasemel tähendab see seda, et lapsega räägitakse nunnutamata, nagu mõistusliku olendiga ja et lapsele ei keelata niisama lambist midagi - kõik keelud selgitatakse, ühegi selge jonni peale ei reageerita - kui laps mängib "vigastatud" jalgpallurit, siis astutakse temast külmalt üle, aga kui lapsel on tõepoolest hingel tõsine mure või tõsine hirm, siis võetakse seda väga tõsiselt ja näidatakse alati, et hhäda korral ei aseta tema vanem teda iial seisu, kus abi ei ole saadaval.
M
Mimoos  /   19:16, 3. jaan 2014
Mull...mull..mull
L
Lugeja  /   13:15, 3. jaan 2014
Väga tore ja eeskujulik isa. Tundub aga see kirjutis kuidagi liiga ilus ja pisut liiga idealiseeritud. Jah, kõik on õige, kuid elus on miljon ja rohkemgi värve ja ka see pole päris kindel, et kuhu need hinged tegelikult lähevad. See on üks maailmavaade ei muud:)

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis