Eesti uudised

Kas sageli piire kompiv "Tujurikkuja" lajatas seekord mehiselt valuläve pihta? (54)

Juhan Haravee, Juhan Mellik, 3. jaanuar 2014, 07:00
Estonia huku kasutamine naljasketšis vihastas televaatajat, kes lubas ERRi nõukogu liikmed ära tappa.

Nördinud televaataja, kelle ajas marru vana-aastaõhtul eetris olnud "Tujurikkuja" pilareklaam "Parvlaev Estonia – unustamatu suplus", saatis ERRi nõukogu liikmetele tapmisähvarduse. Eile palus ta oma teo pärast vabandust.

Samal teemal

"Vaadake, "Tujurikkuja" ongi selline saade, mida peab mitu korda vaatama, et asjast aru saada. Ega poisid (Märt Avandi ja Ott Sepp) ei teinud ju niisama pulli," räägib ERRi nõukogu liige Jaak Allik. "Kui saadet vaadata ja mõista, mille pihta see suunatud oli, on aru saada, et see pole mitte Estonia huku üle irvitamine, vaid selle mälestuse kaitsmine. Kui keegi käib Titanicu näitusega mööda maailma ringi, siis on see tema asi. Eestis on aga tehtud Titanicu näitusest glamuur koos pidudega.

Inimestel tuleks natuke aru saada, mis on mis ja mis kõlbab. Selles mõttes on "Tujurikkuja" tegijad asja täpselt ära tabanud. Samal ajal ma saan ka aru, et kellelegi, kes asja söögilauast jälgis, võis see olla erakordselt ehmatav, eriti neile, kellel oli Estoniaga isiklik kogemus. Võis olla isegi solvav esmapilgul. Tegijate mõte oli siin aga täiesti selge ja neile pole midagi ette heita," räägib Allik.

"Tujurikkuja" ei ole nali, seal on sügavam sotsiaalne taust või probleem taga, kuidas see välja kukub, on muidugi ise asi."

Tema sõnul läks ähvardus kõigile ERRi nõukogu liikmetele ja ähvardaja andmeid ta avaldada ei taha. "See inimene oli kindlasti väga solvunud ja küllap oli selle taga tema isiklik valus kogemus," ütleb Allik.

Gräzin: see oli risk

ERRi nõukogu riigikogulasest liige Igor Gräzin: "Meenutagem, et omal ajal oli Titanicu hukk tragöödia, aga tänapäeval me teeme sellest koomilise filmi ja kommertsliku näituse. Peakangelaste seismine lehvivate tiibadega inglite poosis Titanicu vööris on viimaste aastate koomilisemaid kujundeid, levinuimgi kui karikatuurid sellest, kuidas keegi kellelegi nurga tagant pähe lööb. Seega on küsimus tegelikult selles, kas Estonia hukust on möödas piisavalt aega, et teha selle arvel musta huumorit. Nalja objekt, Titanicu maania, on kohane, ja mitte Eestis pole seda alustatud.

Ütlen ausalt, et mina poleks sellise pilaga riskinud, aga teisalt, ega ma poleks riskinud ka küüditamise üle nalja visata, nagu tegid tujurikkujad aastate eest. Kuna 90. aastate esimesel poolel olin ma väga kaua Eestist ära, siis on mul ka raske tajuda Estonia huku vahetut rahvalikku mõju. Küll aga paneb mõne inimese reaktsioon mind mõtlema sellele, et sketš oli ikkagi väga hea – rikkuski tuju ära, mida ta pidigi ju tegema," räägib Gräzin.

"Ehk oli see liigagi hea, kui tegi haiget ja sündis ajaliselt liiga vara. Kunst peab ka haiget tegema, aga siin on omad piirid. Tahaksin siiralt näha rahva reaktsiooni sellisele sketšile aastal 2060, aga kardan, et olen selleks ajaks välja visanud oma elu suurima nalja ja – ära surnud."

""Tujurikkuja" on aastaid olnud üsna terav ja kriitiline nii päevakajaliste kui ka ajalooliste sündmuste osas," ütleb riigikogu ja ERRi nõukogu liige Priit Sibul.

"Nende kunagise Siberi-reisi klipi pärast tundsid end solvatuna mitmed inimesed, kuigi tegemist oli hästi lavastatud ja mängitud naljaga."

Sibula sõnul on neil, keda tragöödiad on isiklikult puudutanud, keeruline mõne nalja üle naerda või rõõmustada. Rahvast puudutanud suurte tragöödiate üle nalja heitmiseks on lisaks tarvis, et sellest oleks möödas piisavalt aega, nõustub ta Gräziniga. "Hea nalja jaoks ei ole tarvis ainult head mõtet ja näitlejatööd, vaid selleks on vaja ka õiget kohta ja aega," möönab Sibul.

Muuseum pole häiritud

"Kuigi tänavuses "Tujurikkujas" oli üksjagu naljakat, siis parvlaeva Estonia sketš ei kuulunud õnnestumiste hulka," hindab aastavahetuse meelelahutust ERRi nõukogu liige Mart Luik.

"Nad juhtisid tähelepanu justkui õigele asjale – Titanicu rändnäitus –, aga tegid seda liiga julmalt ja otsekoheselt. Kui musta huumori tegemisel võetakse ette mõni traagiline sündmus ajaloos, siis tuleb arvestada ajalise distantsiga. Sepp ja Avandi on igati võrreldavad briti humoristidega Monty Pythonist. Viimased tegid väga palju musta huumori sketše, kuid ma ei mäleta, et nad oleksid nalja visanud oma kaasaegsete suure tragöödia teemadel."

Estonia hukk on Luige arvates veel liiga värske sündmus, puudutab väga paljusid eestlasi isiklikult ja seda ei tohiks millegi muu pilamiseks kasutada.

"Nõustun selle seisukohaga, sest Eestis on väga palju neid inimesi, keda see teema otseselt ja väga valusalt puudutab. Ka minu sõber ja kardisõidukaaslane uppus Estoniaga ning klippi vaadates tuli see kõik meelde – kurb! Leian, et seesuguste tragöödiate ja surmade üle nalja tegemine on absoluutselt kohatu."

"Tean küll, et selline ähvardus saadeti, ja mõtlesin sellele tõesti vaid paar sekundit," sõnab ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa.

"Usun, et terve mõtlemisega inimesed sellise klipi peale ei pahanda."

"Mis ma selle peale ikka oskan kosta. Meie teeme eelkõige näitust ja eksponeerimine Titanicu lugu, nagu see on meile mööda maailma ringleva näitusena kohale tulnud. Samas tuleb tujurikkujate head initsiatiivi ju nautida. Mingeid suuri paralleele ma siiski ei tõmbaks," räägib Meremuuseumi direktor Urmas Dresen.

"Meremuuseum pole ju ise Titanicu näitusega kaasas käiva palagani taga. Meie asi on ikka näitus ja sellega koos käivad haridusprogrammid ning ekskursioonid. Tõepoolest, me pakume ka Titanicu õhtusööki, seda oleme tõesti teinud."

"Must huumor on mulle alati meeldinud ja seda tuleb hinnata ning, kui vaja, ka välja kannatada. Paralleelide tõmbamine jäägu tujurikkujate hingele, meie pole neid otsinud. Ajalise distantsi küsimus on muuseumide puhul sellegipoolest oluline ja tihti ka õhkõrn teema," räägib Dresen.

"Tujurikkujate töö ongi selline ääremaadel käimine ja torkimine, mida meie endale lubada ei saa. Miks me peaksime neid hukka mõistma? Meie teeme Titanicu näitust ja Estoniaga pole meil mingit paralleeli välja pakkuda, sest see on hoopis teine teema. Mõnes asjas võime ju meiegi nüüd endasse vaadata, kuid meelejahutajate vastu meil pretensioone ei ole. Meie peame rahulikult oma Titanicu näitust edasi."

1994 Estonia hukuga lähemalt kokku puutunud inimesed suhtuvad "Tujurikkuja" Estonia sketši peamiselt heatahtliku huumoriga, kuid mõne jaoks sai siiski hea maitse piir ületatud.

Isa: miks peaks soola haavadele raputama?

Pensionär Raivo Oherde kaotas laevaõnnetuses poja ja minia. Saatelõik tõi tema mälupilti tagasi kurvad mälestused. "Ma mõistan küll nalja, aga kui palju saavad aru saate tegijad, et nad avasid tuhandete inimeste haavad ja mälestused?" küsib ta.

Oherde arvab, et Titanicu näitust saadavad teistsugused asjaolud – õnnetusest on möödunud piisavalt aega ja keegi ei saa enam haiget. "Aga ma ei saa aru, miks peaks raputama soola veel värskete haavade peale," ei mõista ta "Tujurikkuja" huumorit. "Aga eks demokraatia on juba selline, et sõna "pühadus" tähendus on muutunud."

Ain-Alar Juhanson: "Eks see natuke allapoole vööd huumor ole."

Laevahuku üle elanud endine triatleet Ain-Alar Juhanson ei lasknud ennast sketšist häirida. "Ehk olen ma liiga tolerantne, aga toimunust on nii palju aega möödas, et kui ei saa teemast üle, siis on see vaataja enda asi," arvab ta.

Juhanson tõdeb, et eks kogu "Tujurikkuja" ole ju natuke allapoole vööd huumor, aga keegi ei mõelnud ju midagi halba ja sellest peaks aru saama. "Sketšis on nüansse, mida ei saagi tõsiselt võtta ning kui sellest aru ei saada, siis ei ole see huumoritegijate viga."

Reet Krieger: "Minu tütar oli šokeeritud!"

Kunagise tantsustuudio Palestra juht Reet Krieger ütleb, et tema hoolealused pääsesid õnnetusest tänu juhusele: parasjagu polnud nende vahetus laeval.

Kuigi Krieger ei vaata televiisorit juba ligi kümme aastat, on tal skandaalsest sketšist kindel arvamus olemas: talle helistas tütar, kes oli nähtust šokeeritud. "Miski ei ole püha," ohkab Krieger tujurikkujate peale.

"On asju, mida ei tohiks ära kasutada. Eestlasi on ju nii vähe ja see teema puudutab peaaegu iga inimest."

Ta mõistab siiski saatetegijate taotlust teha musta huumorit. "Sisuliselt saan ma aru, aga seda oleks võinud niivõrd palju nutikamalt teha, et jätta vana-aastaõhtul meie rahval haavad rebimata."

Ulis Guth: "Mõni lähedane võis ehk solvuda."

Võru linnavalitsuse avalike suhete spetsialist Ulis Guth ütleb äsja videot vaadanuna, et midagi taunitavat ta tujurikkujate huumoris ei leidnud. "Mõnda hukkunu lähedast võis ehk solvata, aga muidu oli see üsna tõene peegelpilt meedias toimuvast," lausu ta.

"Antud juhul on tegu igaühe võimega huumorist aru saada," ei näe Guth kõmulises sketšis midagi traagilist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee