Eesti uudised

Jõuluööl hääletaja: võhivõõras viis mind ekstra Pärnusse ja andis veel hotellirahagi! (52)

Arvo Uustalu, 31. detsember 2013, 07:00
TÄNULIK: Üllar saadab teda jõuluööl aidanud Ilmarile edasi südamest tuleva tänu. Foto: Tiina Kõrtsini
Jõuluööl vihmasajus hääletanud mehe heategija oli režissöör Ilmar Raag.

"Elan invaliidsuspensionist ja kui õnnestub, siis teen metsatöid. Viimase töö eest jäi raha saamata ja enne jõule oli tuju väga halb," räägib lihtsa loomuga suurt kasvu Üllar (34), kelle filmimees Ilmar Raag keset ööd oma autosse söandas võtta.

Jõuluööl nägi filmimees Virtsu kandis tee ääres vihmasajus seisvat helkurjakki kandvat kogukat meest, kes ilmselgelt vajas küüti. Järgmisel tunnil-kahel toimus tõeline jõulumüsteerium, millesse põimusid ühe inimese raske olukord ja teise inimese hea süda, liigutav lugu ja väikesed valed, salapärane hääletaja, kes osutus tänapäeva Nipernaadiks.

Kohtumine ei kuskil

Ilmar Raag jäi maha viimasest Saaremaale viivast praamist. Kohtumine poega külla ootava emaga jäi ära. Tund aega enne südaööd oli Virtsu inimtühi, filmimees keeras auto ringi ja asus koduteele. "Oli jõuluõhtu ja sadas vihma. Ma ei saanud ju jätta ühte inimest niimoodi tee äärde seisma. See mees oli nagu mägi, ebamäärases vanuses ja kandis peas kulunud läki-läkit. Ta avas ukse ega saanud esiti sõna suust, siis aga küsis kergelt kogeledes: "Kas Pärnu poole ei saaks?" Noh, niipalju võin ma jõuluõhtul ikka teha, et ühe teelise Pärnusse viin," kirjutab Raag oma Facebooki koduleheküljel.

Abivajaja nimi on Üllar. Tal oli tegelikult vaja Pärnust veel edasigi sõita. Ilusast žestist liigutatud mees vajas tühjaksrääkimist. Kaks päeva varem oli ta läinud tööandja juurde, kelle heaks oli metsas kuu aega puid langetanud. Paraku raha talle töö eest ei makstud. Kuna tal jäänud saamata tuhatkond eurot, läinud ta tööandja ukse taha. Tööandja kutsunud mehe jutu järgi kohale aga politsei, kes ta, käed raudus, Haapsalu jaoskonda toimetas.

Raag tõdeb, et tema reisikaaslane oli töömehekätega lihtne mees.

Hääletaja rääkis, et tal on elektriarve maksmata ning ta kardab, et aasta lõpuks lülitatakse tema kodus elekter üldse välja. Ta mure oli, et elektrita ei saa ta pliiti tööle ja internetita ei saa ta tööd otsida. Üllar jõudis valusa mälestuseni. Kevadel oli ta metsas tööd tehes puuga vastu pead saanud. Arstid olid mehe Mustamäe haiglas mõneks ajaks koomasse lasknud. Üllar tõdes, et sellest ajast on tal ka kehv mälu ning kogelemine.

Ränk elusaatus

Vaevalt jõudis filmimees mõtlema hakata, et mõnel inimesel pole elus ikka vedanud, kui jutt veeres teekaaslase pere peale. Üllar rääkis oma joodikutest vanematest ja et ta kasvas üles lastekodus, ning aastasest tütrest ja naisest, kes Kadrina ligidal 2004. aastal autoõnnetuses surma said. Kurvi peal ja veoautoga kokkupõrkel. Filmimehel läksid ühtaegu silmad märjaks ja samal ajal tõusis rinda ka kahtluseuss – ei saa olla võimalik, et ühe mehe elu on nii ränk. Ta rääkis sellest, kui karm elu oli 80. aastatel ja 90. aastate algul lastekodus. "Arvan, et osa tema jutust oli tõsi, osa liialdus ja osa linnalegend, aga temas oli lihtsat solvumist ja siirust," ütleb Raag Õhtulehele.

Kuna reisikaaslane ütles, et läheb Sangastesse, läksid meeste teed Pärnus lahku.

Üllar palus peatuse teha teisel pool Pärnut asuvas kohvikus, mis on ööpäev läbi lahti ning kus saab öö soojas mööda saata. Filmimees peatus pangaautomaadi juures, võttis niipalju raha, et tema teekaaslane saaks öö hotellis veeta ning hommikul bussipileti osta. Üllar keerutas raha oma suurte sõrmede vahel ja ütles, et pole kunagi elus hotellis olnud. Filmimees surus reisikaaslase kätt ja küsis tema nime. Ilmarile tundus, et Üllar naeratab esimest korda kogu teekonna jooksul.

"Mulle kirjutati, et Üllari kirjeldus vastab ühe Haapsalu lähistel asuva hooldekodu elanikule. Et ta on nagu Nipernaadi, kel aeg-ajalt tekib rännukihk. Aga inimene vajas sel hetkel abi. Pigem kõhklen, kas ma tegin piisavalt tema heaks," ütleb Raag.

Südamlik tänu

Üllar ütleb Õhtulehele, et on filmimehele jõuluõhtu eest hingepõhjani tänulik.

"Raha töö eest on saamata ja olen võlgades. Seda, mida Ilmar tegi, võib tõesti jõuluimeks nimetada. Ma ei unusta seda iialgi. Jäin sinna 24 tundi lahti olevasse Pärnu kohvikusse ööseks. Sealt sõitsin edasi. Kogu see jutt vastab tõele. Kasvasin tõesti lastekodus üles, kuna mu ema ja isa on joodikud. Elavad praegugi Kuusalus. Minu aastane tütar Gerli ja naine Veronika said 2004. detsembris autoõnnetuses surma. Nad olid minu elu päike. Ja kevadel sain tõesti metsas nõnda viga, et olin mitu kuud koomas," räägib Üllar.

Rändurmees ei suuda siiski meenutada oma tööandja nime ega ka seda, kus too täpselt elab. "Ütleme siis nii, et järgmise aasta jaanuaris või veebruaris on mul peaga uus operatsioon. Ehk läheb mälu siis paremaks," ütleb ta.

Tuntud lugudevestja

Mitme Haapsalu kandi hooldekodu läbihelistamise järel jõudis Õhtuleht Risti hooldekoduni, mille juhataja Marje Viigipuu tõdes muigega suunurgas, et rändurmeest sealkandis tuntakse. "Siia on ta jõudnud alati heledat ülikonda kandes. Suurt kasvu, ütleme siis nii, et füüsiliselt terve mees. Kui bussiraha on, siis sõidab sellega, kui ei ole, siis hääletab. Käibki nii mööda Eestit ringi ja räägib igasuguseid lugusid kokku. Meie hoolealused usuvad ka muidugi igasuguseid jutte," räägib ta.

Koluvere hooldekodu Benita kliendisuhete juht Karin Jantson-Viljanen ütles, et nende juures kirjeldusele vastavat meest ei tunta. Ei tunta Üllarit ka Sangastes, kuhu ta ütles end teel olevat. Küll on Üllarit nähtud Kuusalus. Ühe sealse vallavalitsuse töötaja sõnul on tegu tõesti veidi lihtsameelse inimesega, kes armastab ringi sõita.

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Kaja Grak rääkis oma Haapsalu kolleegidega, kes kinnitasid, et seikleja Üllarit nad teavad, kuid lähipäevil tal politseiga küll mingit kokkupuudet ei olnud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee