(AP / Scanpix)

Viisarun edukalt läbi ja paneksin mõned mõtted kirja. Võib-olla keegi soovib sama teed kunagi käia ja siis on lihtsam.

Teele asusime Bangkokist lennukiga Udon Thani suunas. Lennuliiklus on sinna tihe ja odav. 1600 bahtiga saab ühe otsa pileti ning piisab kui osta pilet 24 tundi enne väljumist. Soovitatav lennufirma on Nok Air, mis väljub Bangkoki vanast Don Muang lennujaamast.

Lend kestab kokku tunnikese. Maandudes tuleb võtta takso või buss ning minna otse Laose piiri äärde. Siin tegime väikse eksimuse ja tõenäoliselt maksime natuke üle.
Iga mees maksis 200 bahti, aga uurides eelnevalt netiavarustest teiste inimeste reisijutte, siis räägiti hinnast, mis peaks jääma vahemikku 200-300 bahti ots.

Laoses kehtib nii Tai baht, USA dollar kui ka Laose kip. Piiril "visa on arrivali" eest küsitakse Eesti kodanikult 30 dollarit või imelik summa bahte, mis on kindlalt rohkem kui dollarid. Seega soovitatav on eelnevalt vahetada bahtid 30 dollari vastu, sest piiril on kehv kurss ning bahtides makstes maksad rohkem. Saab nii säästa mõnisada bahti.

Piiril läks meil kole kaua ja oli ka väga jahe. 16 kraadi ja külm tuul tegi veel hullemaks.

Olime muidugi valmistunud soojaks ilmaks ja nii me seal külmetasime tund-poolteist.

Vastavad dokumendid ja toimingud tehtud liikumise tuk-tukiga Vientiane (Laose pealinn) Tai saatkonda. Kaasa tuleb kindlasti võtta kaks fotot ja täita dokumendid sealsamas või lasta teha seda kohalikel «teenusepakkujatel».

Võtsime viimase variandi - maksis 100 bahti ehk umbes 2,5 eurot.

Tehti kiirelt ära ning ise ei pidanud trükimusta määrima.

Lootsime saatkonda jõuda varem, aga kuna lennuk hilines, piirile minev takso tegi nõmeda ootepeatuse, ning ka Laose piiril läks palju aega, siis jõudsime natuke enne ühteteist. Saatkonnas oli väga palju rahvast ning kulus jälle ootamisele poolteist-kaks tundi.

Oleks ilm olnud soe ja nii nagu olema peab, siis seda ootamist probleemiks ei nimetaks, aga kuna reaalselt oli väga külm ilm, mida võiks võrrelda Eesti septembrilõpu sombuse ilmaga, siis lühikeste pükste, plätude ja t-särgi väel hakkab jahe. Õnneks olid mul teksad ;)

Õhtu saatsime mööda natuke linna uurides, aga kuna hommikul suutsime kõik sisse magada (plaan oli ärgata kell kolm, aga ärkasime kell 4.30, lennuk läks kuus), siis olime väga väsinud ning linade vahele pugesime juba kell 8 õhtul.

Järgmine päev passi saamise järjekorras kohtusime iirlasega, kellel oli suund ja isegi lend täpselt sama, mis meil. Seega otsustasime jagada taksot. Tee peale ühines meiega veel ameeriklane ja itaallane.

Kangutasime poest hunniku Lao õlut (Beerlao) kaasa ja asusime teele.

Kindlasti tasub mainimist, et tegu on väga hea õllega, vaatamata odavale hinnale. Minu õllede edetabelis tõuseb esimestele kohtadele.

Tagasisõit oli väga naljakas. Iirlane tegi tummist briti humoorit, itaallane, kes meenutas Antonio Esfandiarit, aga hääl ning huumor oli sarnane Õhtulehe ajakirjanik Martin Smutovile, lisas seltskonnale mõnusat vürtsi.

Kokkuvõttes väärt reis ja uued kogemused. Laose pealinn on suhteliselt vaikne võrreldes Bangkokiga. Palju on valgeid ja backpackereid. Inglise keel oli minu arvates paremal tasemel kui Bangkokis ning inimesed tundusid sõbralikumad ja vähem rahale keskendunud.

Need on siis muljed ühe päevaga ja kindlasti ei saa neid kivisse raiuda.

Jaga artiklit

3 kommentaari

Ä
Ängsa  /   07:42, 23. dets 2013
ise käisin Indoneesia viisat tegemas ja tõmmasin mõttetust Thaist minema.
Indoneesia on avastamata manner!
E
Erik  /   19:22, 22. dets 2013
Tubli! Ise käisin Kambodžas viisat tegemas...

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis