Foto: Ülo Josing
Merje Ottson 22. detsember 2013 16:05
"Õnne 13" on seriaal, kus tegevus toimub võimalikult lähedasel ajajärgul päevale, mil konkreetne osa eetris on. Nii näeme igal detsembril jõulude tähistamist ja sellega seotud ettevalmistusi.

Jõulude algsest tähendusest ei ole peaaegu midagi alles jäänud. Sellest on saanud ostuhullus, mis on kurnav nii inimestele kui rahakotile.

Viimases „Õnne 13" osas oli välja toodud lastele jõulupakkide tegemise probleem, mis on vägagi eluline.

Ühelt poolt vaidlevad lapsevanemad, et kas peaks oma eelkooliealisele võsukesele tahvelarvuti kinkima, teisalt on vanemaid, kellel pole pisikest mänguasjagi võimalik osta.

Sellised lapsed, nagu poiss, kes õele kinkimiseks mänguasja varastada tahtis, ootavad ka pakke.

Kindlasti on peresid, kus lastel päkapikke ei käigi, olgu siis põhjuseks vanemate laiskus või rahapuudus.

On neid päkapikke üldse vaja? Ehk ei olegi, aga kui rahaline olukord võimaldab, siis miks mitte lastele seda hommikust ootusärevust ja usku muinasjuttudesse võimaldada?!

Kuigi vanemad peaksid lapsi kasvatama enda, mitte terve ühiskonna äranägemise järgi, on lasteaias käivate laste puhul päkapikud siiski olulised just põhjusel, et teistel ju käivad.
Kuidas seletada heale ja sõnakuulelikule lapsele, mille poolest tema on halvem tõelisest paharetist, kellel igal hommikul on midagi sussi sees?

Jah, jõuludest on saanud lihtsalt üks ostupüha. Meeletute šopingutega unustame ära tõelised tähtsad asjad. Näiteks selle, et suurimat rõõmu valmistab kallite inimestega koos olemine.

Eilse "Õnne 13" puhul oli rõõm näha seda, kui endine linnapea Oliver-Sten rõõmustas armsa naise telefonikõne üle juskui laps, kui sai teada, et Merilin tuleb jõuluks koju.

Priitki ootas Saarat koju, kuid viimane pidas sõidupiletile kuluvat raha tähtsamaks.

Kahju, kui materiaalsed väärtused hakkavad hingeliste üle domineerima.