2
fotot

Elise (26), räägi lühidalt, mis sind Indoneesiasse tõi?

Õppisin Prantsusmaal ülikoolis kultuurikorraldust ning 2009. a jaanuaris tulin ma pooleks aastaks Yogyasse vahetusüliõpilaseks. Õpingutele järgnes praktika Yogya Prantsuse Kultuurikeskuses. Selleks, et siinolemise aega pikendada jätkasin praktikat mainekas restoranis ning kunstigaleriis Kedai Belakang.

Seejärel lahkusin Indoneesiast, et jätkata enesetäienudsetega Indias. Veetsin seal viis kuud ning suundusin tagasi Prantsusmaale diplomit vormistama. Seega olin ligi aasta aega Indoneesiast eemal.

Kus ja millal kohtasid sa oma abikaasa Asepit?

Vahetult peale seda, kui olin lõpetanud praktika Prantsuse Kultuurikeskuses, otsustasin hakata lastele prantsuse keelt õpetama. Asep töötas sel ajal vabatahtlikuna ühes maavärina poolt raskelt kannatada saanud külas. Ta pakkus mulle võimalust sealsetele elanikele keeletunde anda. Nüüdseks oleme tuttavad neli aastat, sellest abielus ühe aasta.

Kas võib järeldada, et sinu siia tagasitulemise põhjuseks oli Asep?

Nii ja naa. Usun, et oleks jäänud kauemaks ka siis, kui mul ei oleks boyfriendi tekkinud.

Kui keeruline on eurooplasel Indoneesias kohalikuga abielluda?

Siinne kord näeb ette, et abielu registreerimiseks on vajalik korda ajada isiklikud dokumendid. Meil läks hästi, sest dokumentide vormistamise kontor asus meie naabruses ning me ühine sõber oli asjaajaks. Protsess võttis umbes kuu aega, kuid on ka juhuseid, kus ettevalmistusperiood kestab näiteks pool aastat.

Kõige muu hulgas oli vaja Prantsusmaalt saada sertifikaat, mis tõendaks, et olen vallaline. Peale formaalsusi kutsuti meid Jakartasse intervjuule. Ülesandeks oli ametnikke veenda, et tegemist ei ole nö võltsabieluga. Järgmiseks tuli registreerida KUA-s, kust saime abielutunnistuse, mille pidime omakorda saatma Prantsuse saatkonnale, et vormistada ka Pransusmaal kehtiv abielutunnistus.

Kas pidid abielu nimel oma religioosseid vaateid muutma?

Jah, selleks et abielluda peavad mõlemad pooled üht usku olema. Ametlikult tunnistatakse islamit, budismi, hinduismi, katoliiklust ning animismi. Asep on muslim, mina aga kasvasin üles kristlike tõekspidamistega, kuid süvausklik kirikuskäija ei ole ma kunagi olnud. Ka Asep ei käi mošees viis korda päevas palvetamas.

Usuliste vaadete osas meil omavahel otseselt konflikte tekkinud ei ole. Ilmselt on asi selles, et jaavalastel on pisut teistsugune konseptsioon religioonist kui meil, lääne inimestel – praktikad on teised. Nad usuvad südamega. Vähem olulisem on see, millal ja kelle poole sa palvetad. Tähtis on olla hinges pühendunud ja hea inimene.

Islami usku üleminek läks suhteliselt valutult. Eks kahtluseid oli, kuid püüdsin ning endiselt püüan end raamatute abil harida. Koos Asepiga käime Al Gatir Pesautreni koraanikoolis, mis on äärmiselt tolerantne ning tugevat koostööd tegev teiste usuliste organisatsioonidega. Nende filosoofia on püüelda vabaduse ning võrdsuse poole. See sobib mulle väga hästi.

Nõnda nagu islam nõuab – tunnista vaid üht jumalat – see seadus kehtis minu jaoks ka enne. Põhimõtteliselt ainus, mida oma tõekspidamistes muutma pidin, oli prohvet Muhammadi tunnistamine. Kuid seegi ei kujunenud probleemiks, sest mingis mõttes ma tõesti usun, et Jumalal olid erinevad prohvetid, nende hulgas ka Muhammad.

Kui meil ühel päeval lapsed peaksid sündima, siis annaks riik neile automaatselt islami usutunnistuse. Minu isiklik soov on, et nad saaksid õpetuste baasil oma usulise tee ise valida. Leian, et see on väga isiklik otsus. Keegi ei saa kellelegi usku peale suruda.

Kas vastab tõele, et indoneesia tüdrukud abielluvad süütuna, nõnda nagu iidsed traditsioonid ette näevad?

(Naer) ... Ma olen kuulnud, et 70% tüdrukutest ei ole abielludes süütud. Siiski hoitakse traditsioonidest tugevalt kinni. Näiteks poistel ei ole lubatud tüdrukute tuppa siseneda ja vastupidi, rääkimata samas majas elamisest. Siinne mentaliteet on see, et kui kaks inimest asuvad suhtesse, siis tõenäoliselt ka abiellutakse.

Kas enne abiellumist pidite te oma suhet varjama?

Mitte otseselt. Tänaval hoidsime ikka käest kinni. Suhtes olemist siin tabuks ei peeta. Küll aga kujunes probleemiks pimedal ajal üksteise külastamine. Pidime väga hoolsalt sättima kellaaegasid, et mitte naabrite halvustavate pilkude alla sattuda. Tavaliselt tuli Asep õhtupimeduses kell 19, kui kõik koju telerite ette olid koondunud. Ettevaatusabinõuna keeras ta motika süüte mitukümmend meetrit enne minu hostelit välja, et võimalikult märkamatult hoovi hiilida.

Oled sa kordagi tundnud, et tahaksid tagasi koju?

Ma käin iga aasta jõulude ajal kodus. Üldjuhul sellest piisab, kuid kui käes on november, see tähendab, et ma ei ole oma pereliikmeid pea aasta aega näinud. Igatsus kasvab iga päevaga.

Kuidas suhtleb Asep sinu pereliikmetega?

Kodus räägime me omavahel indoneesia keeles. Kuid Asepi prantsuse keele oskus on tublisti paranenud tänu igapäevasele praktikale. Tema ülemus on prantslane ning meil on mõned ühised prantslastest sõbrad. Seega ei ole tal mingit probleemi minu pereliikmetega suheldes.

Räägi pisut oma tööst.

Töötan õpetajana mitmes hariduskeskuses. Erakool, kus ma prantsuse keele tunde annan, on rahvusvaheline kool, kus õpivad väga jõukate vanemate lapsed. Kõik lapsed on võimelised end väljendama vähemalt kolmes keeles. Baasõppekeeleks on inglise keel, lisaks õpetatakse prantsuse, hispaania, hollandi ning veel mitut erinevat aasia keelt.

Traditsioonilises muslimikoolis on õhkkond reserveeritum. Ma ei pea hijabi kandma, kuid väga oluline on, et käed ning jalad oleksid korrektselt kaetud.

Kuuldavasti ostsite mõnda aega tagasi maalapi ning hetkel on teil pooleli oma maja ehitus. Kas see tähendab, et plaanid siia jääda igaveseks?

Kas just igaveseks aga vähemalt kaheks kuni kolmeks aastaks. Peamine põhjus, miks mitte koju tagasi kiirustada, on sealne tööpuudus. Kuid võimalik, et Asep leiaks tööd indoneesia keele õpetajana või kes teab, ehk hoopis tahab ta avada indoneesia restorani (naer) ... kuid see kõik on hetkel kauge tulevik.

Jaga artiklit

14 kommentaari

I
Irw  /   22:40, 4. jaan 2014
eit.
N
neiu  /   09:41, 1. jaan 2014
minu meheks saagu kindlasti eesti mees.Me oleme siin sündinud ,kasvanud.Eestimaal on kõige paremad ja töökamad mehed,muidugi kui kogemata jõhkardi otsa ei satu.No siis tuleb lihtsalt tast lahtiütelda.Aga ikkagi eestimehed,rahulikud,töökad,lihtsad.Mul ei ole midagi teise rahvuse vastu ,aga koju tahan ikkagi ainult eestlast.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis