Indoneesia blogi

Indoneesia blogi: võitlus loodusjõududega 

Lilli Tölp, 19. detsember 2013, 15:07
 Erakogu
Alles õhtul söendasin Canilt sõnumi teel uurida, et mis siis ikkagi meie surfi plaanidest saab. Kas on meil mõtet temale loota või peaksime varuplaanid rakendama. Mingit konkreetset vastust esimese hooga ei tulnud.

Teatavasti on indoneesialastel väga raske kellelegi "ei" öelda. Nõnda nad siis üritavad vastusest kõrvale hiilida või mõtlevad välja hädavalesid, püüdes nõnda abipalujat mitte solvata.

Ta palus meil oodata.

Ootasimegi – nii umbes kaks tundi ja saime Canilt uue sõnumi: "Kohtume homme kell 11 hommikul Hard Rock Cafe ees ja Lilli, kui sa endiselt öömaja soovid, siis saad ülejärgmise öö minu juures veeta."

Samal teemal

Kõik näis sujuvat. Ainus probleem oli üles leida Ana – venelanna, kes lubas mind tulevaks ööks enda juurde võtta. Tüdrukud, kelle juures esimese öö veetsime, tegid suuri silmi, kui kuulsid, et plaanin Ana iseseisvalt üles leida.

Ilma targa telefonita ning korraliku atlaseta olin üsna täbaras olukorras. Teadsin vaid kohtumispaiga nime – Single Fin, mis asub Kuta keskusest umbes 30 km kaugusel. Anete olukord oli muretum - tema sai tüdrukute juurde jääda.

Vajasin kedagi, kes mind saatma saaks tulla. Tüdrukutel motikat ei olnud. Mul ei jäänud üle muud kui rakendada plaan B. Saatsin sõnumi Mathele – noormehele, kes mind eelneval ööl tansuplatsil keerutas. Poole tunni pärast oli ta mul vastas.

Mitte ei saa aru, miks inimesed surfamisest nii vaimustunult räägivad. See on üks halastamtu verine sõda püha looduse enesega. Pool päeva võitlesin lainetes. Keskmiselt vallutasin ühe laine tunnis. Päeva lõpus alistusin. Suu ja silmad soolasest veest kipitamas, nina ja huuled päikesest pragunemas, põlved lihani marraskil, pea laua hoopidest kumisemas. Pluss kaks päeva palavikku, tulipunane kurk ning kinnine nina.

PALAVIK ja PLASTIKUST KIHLASÕRMUS

Järmise päeva hommikul ärkasin Cani juures. Vaevu suutsin end liigutada, keha tahtis raskusest läbi maa vajuda. Olin Anetele lubanud, et viin meid järgmisse linna – Sanuri. Vajasin hädasti puhkust, kuid Cani juurde ma jääda ei saanud.

Tükimat aega pole ma midagi nii imalat näinud ega kogenud aga žest oli sellegi poolest armas. Isegi enesetunne paranes. Saime noormehe käest teejuhised ning retk järgmisse linna võis alata.

Sanuris ootas meid prantsuse tüdruk Arian, kes mind kohe pehmesse voodisse paigutas. Rohkem ma sealt sel päeval ei tõusnud. Tüdrukud paistsid üsna murelikud. Soovitasid medikamente võtta, kuid keeldusin.

Teadsin, et peale üht korralikku und ning suurt veekogust peaksin järgmisel päeval end paremini tundma. Usaldan loodust ning universumi tervendavaid jõude. Palusin tüdrukutelt, et kui nad välja lähevad siis ostku nad poest mulle ingverit ning sidrunit.

Külmavärinad ja kuumahood vältasid öö läbi. Hommikuks oli palavik langenud, kuid hingamisteed olid endiselt blokeerunud. Senini ei tea keegi selgitada, miks ma päris täpselt haigeks jäin. Immuunsüsteem on mul üldiselt tugev. Isegi karmid Eestimaa talved ei ole mind aastaid nõnda julmalt jalust niitnud.

Kohalikud teadsid rääkida, et vihmahooajale üleminekul on inimesed viirustele vastuvõtlikumad. Üsna tõenäoline on ka võimalus, et seedesüsteemi sattus bakter, millega mu organism kohaneda ei olnud jõudnud. Põhjuseid võis olla teisigi: kuumus ja konditsioneeritud ruumid, meretuul, magamatus või/ja liiga ühekülgne menüü.

EINE OOKEANIS

Sanur oli parim koht kus taastuda – vaikne ning rahulik rannalinnake, kus mitte midagi ei toimu. Kui Kuta tõmbab ligi pigem noori väsimatuid peoloomi siis Sanuris kogunevad pigem vanavanemad oma lastelastega. See sobis meile suurepäraselt. Võtsime aja maha ning vedelesime terve päeva rannas. Õhtupimeduses kimasime motikatel - kiivrid peas ning gaas põhjas - pranstlastest sukeldumisinstuktorite sabas, uusi territooriume vallutama.

Ainsamad valgusallikad olid kõhna kuu, kaugel mäenõlval helendavad hotellitubade aknad ning restorani laudadele asetatud kumavad küünlad. Helitaustaks mühisev ookean ning veidraid hispaania- ning prantsusekeelseid lugusid mängivad muusikud.

Olime umbes pool tunnikest laua taga istunud. Mina mugimas kodust kaasa võetud hiiglaslikku papaiat ning teised igasugu kummalisi uime- ning sõralisi mereasukaid. Magusat suutäit ampsates tõstsin pilgu ookeani poole.

Mitte ei suutnud uskuda oma silmi. Nägin hiigellainet raju kiirusega meie poole suundumas. Kusagilt ajusopist sain signaali haarata liivale asetatud seljakoti koos sülearvutiga.

Kooris kiljatades tõstime jalad nii kõrgele kui saime ning lasime laine oma tagumike alt läbi. Seekord sai ookenile ohverdatud vaid paar kuiva tagumikku ning üks prantsusmaa plätu.

Jätkub...

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee