Õpetajablogi

Lapsevanemad, kas ikka teate, kellele õpivad teie lapsed? (24)

Hille Kõrgesaar, 15. detsember 2013, 17:20
Hille Kõrgesaar Aldo Luud
Suured lapsed juba teavad, et õpivad endale, aga nooremad teavad, et õpivad õpetajale või oma vanematele. Seega on ka õpimotivatsioon madal ja kõik kohustused ja õppimine veeretatakse hoopis vanemate õlule. On häid vanemaid, kes lahkelt teevad oma võsukeste kodused ülesanded ära, aga on ka neid, kes jätavad selle raske ülesande laste kanda. Mis on tulemus?

Esimesel juhul teevad vanemad ise heauskselt oma laste elu veelgi raskemaks, sest lastel kaob viimnegi tahe õppida. Milleks vaja pingutada, kui koolist koju minnes antakse raske koolikott vanemate kanda ja vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Hästi saavad hakkama, vanemad on ju ka kunagi lapsed olnud ja õppinud ning seega ei valmista raskusi ka oma mudilaste kodused ülesanded.

Mis saab aga sellisest lapsest, kes selle asemel, et ise pead ragistada, viskab ranitsa nurka ja läheb välja mängima, jättes kogu kupatuse töölt väsinult koju tulnud vanemate kanda?

On hoolitsevaid lapsevanemaid, kes teevad selle hõlpsasti ära, peaasi, et järeltulijatel lihtsam oleks. Nii on aga varmas tekkima lastes ükskõiksustunne, vastutustunde puudumine, kohustustest kõrvale hiilimine.

"Ma ei jõua, nii palju on õppida!" Ja juba helded lapsevanemad tormavadki "abistama" oma linnupoegi. On lapsel süda kergem ja vanemal ka. Tehtud!

Samal teemal

Ei ole midagi halba, et vanemad veel kordavad ammuõpitut ja pealegi on tulemuseks hinne viis! Mis saab veel parem rõõm olla! Mu laps sai koolis viie! Aga vaadakem tõele näkku, kes sai viie, kas laps või hoopis ülihoolitsevad emme ja issi? Antud juhul viimased.

Sellisel juhul teevad vanemad ise oma lastele karuteene, sest tolku ikka pole. Hinded on küll head, aga kahe kõrva vahel haigutab põhjatu kuristik. Kas õpetajatel on vaja veel hinnata lapsevanemaid?

Lapsed, kes õpivad endale, ka teevad seda. Ja siinkohal on väga tähtis just vanemate roll. Vanemad peavad lastele selgeks tegema, et õpitakse iseendale. See ei tähenda, et laps jäetakse kodus poole ööni õppima, kuigi ta ei mõista ülesandeid lahendada.

Nii jäävadki ülesanded sootuks tegemata või ollakse kavalamad ja tullakse varakult kooli, et siis mõne tarkpea käest vihik laenata ja sealt kõik maha kirjutada. Kui palju võib sellist asja tegelikult koolis näha.

Mis on lahendus?

On teada, et lapsed on erinevad, on helgemaid päid ja on raskemaid päid. Just viimaste puhul tuleb kõne alla koosõppimine. Vanemate vabandus, et pole aega sellega tegelda, sest kodused tööd tahavad tegemist ja kodus tahaks ikkagi puhata. See ei ole vabandus!

Kui on lapsed - tuleb nende eest tahes tahtmata hoolitseda! Meil kõigil on vaid 24 tundi ja see kaks-kolm tundi TULEB leida aega, et tegelda oma võsukesega. Soovitan, istuge koos lapsega laua taha, võtke lahti koduülesanded.

Alustage kergemast.

Laske lastel enestel mõelda, suunake tema loogilist taipu. Selgitage talle veel üle, kuidas ülesannet sooritada, kuidas õpitut paremini meelde jätta. Teil on ju ometi olemas võimas pagas, mille abil lapsi juhendada, arendada nende loovust, tahet, mõtlemisvõimet.

"Aga me pole ju professionaalid, õpetajad on selleks õppinud ja nemad peavad minu lapsest tegema taipliku inimese! Miks mina pean veel tegema ära suure osa õpetaja tööst!"

Aga sellepärast, et teie olete lapsevanemad, teie kohustus on tagada, et lapsest kasvaks ühiskonnale väärtuslik isik, kes saab tulevikus iseendaga hakkama ega tule teile täiskasvanuna kurtma: "Emme, aita mind, ma ei saa hakkama!"

On rumalus mõelda, et sünnitan lapsed, panen nad lasteaeda ja kooli ja ootan tagasi täiuslikku perfektset enesega toimetulevat isiksust.

Kui palju on täna koolis näha, et kodused tööd on teinud hoopis lapsevanemad. Muidugi on lihtne niimoodi, teen lapse eest tööd ära, saab kiiremini puhkama ja lõpuks kõigil hea olla. Aga milline isiksus sellisest lapsest kasvab?

Teiseks, tean, kui palju lapsi läheb koju ja istub arvutite taha, olles seal pikki tunde, nii et silmad punased peas, samal ajal, kui lapsevanemad nende toimetustega tegelevad. Jälle hea tunne - saab rahu ja vaikust, peaasi, et laps ei karjuks.

Lihtsamale teele minnes on kerge libastuda. Tavaliselt nii see lähebki.

Ega ilmaasjata öelda, laps on kodu peegel. Ja seda peegeldust on näha koolis vägagi selgelt.

"Aga mis ma teha saan, kui laps ei taha õppida, ta ei tee midagi, lebotab niisama ja ma ei saa teda kuidagi õppima sundida!" Saab ikka küll! Lihtsalt võtke see aeg igast päevast ja pühendage see lapsele.

Õpetaja on ju samuti kõigest inimene, ka temal on pere. Ka tema jätkab oma tööd kodus oma lastega, lisaks veel tegeldes teiste laste probleemidega, mis on tegelikult vanemate enda tegemata kodutöö! Ja see tegemata kodutöö on ju tegelikult meie kõigi tulevik, kellele me lootma hakkame! Siis aga ootame kõik, et meie lapsed meie endi eest hoolitseksid ja ise oma eluga hakkama saaksid!

Aga kui õpingutes ja kasvatuses on pikk tühja tegemata tööd, kellele me siis näpuga näitame?

24 KOMMENTAARI

t
to Valev 23.11 18. detsember 2013, 15:09
Miks pangis ? See õpetaja on küll psüühiliselt haige. Kui närvid läbi, ei tohi koolis töötada.
Kord peab olema, aga see on juba absurd.
t
Teil 18. detsember 2013, 14:13
XB on täielik õigus,täiest 2 plondiini.
Loe kõiki (24)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee