5
fotot

Leidsin üks päev Facebookis grupist "Eestlased Portugalis", et vana koolikaaslane on kanda kinnitanud Lissabonis. Eestlased nagu ikka, abivalmid, lõikasin sõbral juukseid. Jutu käigus sai kokkulepitud mõned kokkusaamised. Eile võttis ta oma itaallasest ja hispaanlasest sõbrad kaasa, istusime shotibaaris. Keeled segamini – inglise, prantsuse, eesti, hispaania ja itaalia.

Koolivend teadis aga kohta, kus noored kogunevad õhtuti. Pidavat olema GenKlubi ja Kultuuritehase moodi miskit. Ja ma peas mõtlesin... "oh, kuidas ma armastan GenKlubi". Kohale jõudes oli aga paras shokk. Teenindaja suitsetas samal ajal, kui Andre tellimust tegi. Inimesed pesid ise enda järgi nõusid. Ja tekkis ainult küsimus, kus on sanitaartingimused?

Kõige põnevam on asja juures aga see, et koht on kodust kõigest kolme minuti kaugusel. Varem olen päeva ajal sealt mööda kõndinud ja mõelnud, mis rentsel see veel on. Sees oli aga portugalikeelset kirjandust ja katkiseid kitarre. Inimesed on loomulikult kõik sõbralikud, kuid metsik kanepihais käis aga metsikult pinda.

Proovisin sõpradest pilte teha, kuid kästi kohe kaamera ära panna. Seega kehva kvaliteediga pildid, mis telefoniga tehtud, üritavad illustreerida seda postitust.

Kuid kui jutt juba meelelahutusele ja pidudele läks, siis olekski aeg rääkida Lissaboni ööelust. Bairro Alto linnaosa on täis vahetusüliõpilasi. Meenutab täitsa meie Rüütli tänavat Tartus, kuid baarid on veel väiksemad kui Möku või Kivi. Kui soovid alla ühe euro oma õlle kätte saada, tuleb varuda aega ja seista järjekorras. Jook kätte ja tänavale.

Kui Eestis naised eelistavad siidrit, siis siin juuakse õlut või Sangriat. Siidrit võib osta poest, müügil on ainult Somersby. Eesti Kiss siidrit on võimalik mõnest Vene poest hankida. Ja veini juuakse tegelikult päris vähe, üldiselt ainult lõuna- ja õhtusöökide juurde. See oli päris üllatav.

Kuna tänavad on üldjuhul ainult ühesuunalised ja öösiti sõidavad prügiautod, siis on hetki, kus tuleb baariuksest ettevaatlikult väljuda, et mitte auto alla jääda.

Väga palju on „Open Bar" pidusid klubides. Maksad kindla summa, naised üldjuhul vähem kui mehed, ja jood mida tahad ja palju tahad. Paraku rohkem ei oska sellest rääkida, kuna imekombel pole veel ise kluppi jõudnud.

Kuid kohvikultuur on Portugalis tõsiselt hinnas. Märkasin seda portugali keele loengu jaoks slaide tehes. Tegin ettekande teemal „10 põhjust külastada Portugali". Materjali otsides selgus aga, et portugallased armastavad kohvi. Nüüd pole ka ime, miks neid kohvikuid iga nurga peal on. Varem oli küsimus, kuidas nad end ära elatavad, kuid nüüd mõistan.

Ka mina Mari-Liisiga käime igapäevaselt kodu kõrval olevas kohvikus. Istume lauda ja teenindaja juba teab, mida meile tuua. Hommikuti kooli minnes pool kaheksa on alati ühed ja samad pensionärid all kohvitamas ja uudistamas. Ettekande jaoks uurisin ka põhjalikumalt portugali kööki, selgus, et selleri-kartuli püreesupp on üks traditsioonilisemaid suppe siin. Tuli ära maitsta, ning ei pea kahetsema (seda ütlen mina, kes vihkab püreesuppe).

Samuti siin aidatakse vanuritel kotte kanda, tehakse uks lahti, mantel selga jne. Teenindaja saadab päris pikalt vanureid. Võtab kaenla alt kinni ja viib koju. Ja väikesed puuviljapoed viivad korvidega vanuritele toitu koju. Eestil on nii mõndagi õppida, kuid kõike seda, mis Portugalis on, koju kaasa küll ei tahaks.

Tänavad on lehti täis, koera kakajunnid sees. Puhuriga aetakse kokku, kuid hunnikuid ära ei viida. Ja lehed siinsetel kõnniteedel on libedamad kui meie jää.

Jaga artiklit

3 kommentaari

K
Kiss  /   17:10, 18. dets 2013
Portugali minna, et vene poest Kissi "siidrit" osta...
S
saabastega kass  /   23:38, 15. dets 2013
mitte midagi ei saanud aru...

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis