(SIPA / Scanpix)

Kurb on näha, kuidas tööle minnes tuleb ikka ja jälle manitseda suitsetavaid alaealisi.

Tänapäeval on kahjuks palju lapsi, kel puudub õpimotivatsioon. Selle asemel püütakse kuidagi koolis ära käia, käiakse rohkem sõprade pärast ja õppimine tundub igav ning mõttetu tegevus.

Veelgi hullem, leitakse õppimisele asendustegevusi, näiteks halvad harjumused (suitsetamine, alkoholi tarbimine). Ja et koolis liiga "igavaks" ei läheks, leitakse sellelegi tegevus - kiusatakse ja narritakse endast nõrgemaid ning lausa lõbustatakse end sellega.

Olles ise õpetaja, näen, kuidas toimib kooli sisekliima. Füüsiliselt tugevamad lapsed panevad oma ego maksma tagasihoidlikemate laste peal. Reaalsus on aga vastupidine: õpilased, kel puudub õpihuvi, on oma olemuselt laisad ja ükskõiksed nii enda kui kaaslaste suhtes.

Tagasihoidlikumad lapsed, kes on püüdlikud ja õpihimulised, ei suuda paraku sellele kõigele kurjale vastu hakata ja kannatavad tugevamate nii vaimse kui füüsilise terrori all.

Siinkohal tahaks avada lapsevanemate silmi. Ega asjata öelda, laps on kodu peegelpilt.

Heas ja armastavas peres on väärtustatud ka lapsed, kuid ükskõikses ja lastele aega mitte leidvas peres, on kannatajaks ikka lapsed.

Tänapäeva elu on kiire, vanemad rabavad tööd, et leib oleks laual. Kuid sellest ainult ei piisa. Kui on peres lapsed, vajavad nemad ennekõike tähelepanu ja ühiseid tegemisi.

Kui arvate, et saadate oma võsukesed hommikul kooli ja küll õpetaja neid õpetab ja kasvatab inimesteks, siis eksite. Kodu on lapse baas, juur, millest kasvab tüvi ja lehtivad oksad. Kas keegi julgeb öelda, kas ja kui palju ta tegeleb kodus oma lastega? Kui palju huvitutakse laste tegemistest ja huvidest? Üsna tavaline on, et koju tulnud laps läheb arvutisse mängima ning jääb sinna kuni magamaminekuni.

Ma ei üldista, loomulikult on ka teistsuguseid lapsevanemaid, kes tõesti pärandavad oma vaba aja lastega tegelemiseks. Seda on ka näha. Eeskuju peegeldab seda kõike.

Muidugi on raske peale väsitavat tööpäeva veel aidata lapsel õppimisega tegelda, kui tahaks hoopis magada või teleri ees mõnuleda. Paraku tuleb lastega ikkagi kurja vaeva näha, et nad jõuaksid koolis edasi.

Õpetaja on õpetaja, kelle ülesannete hulka kuulub tegelikult vaid õpetamine. Lasteaias ja kodus tegeldakse kasvatamisega. Neid asju ei tohiks omavahel segamini ajada.

Vabandus, et pole aega, pole mingi põhjus lapse mittekasvatamiseks. Kõigil meil on vaid 24 tundi ööpäevas. Mõned jõuavad rohkem, mõned ei jõua midagi. Paljuski tuleb kirjutada oma laiskuse arvele.

Lapsevanemad, kas te näete ja teate, millega tegelevad teie lapsed peale kooli? Õppige nendega koos, juhendage neid, aidake neid, armastage oma lapsi kui oma olevikku ja tulevikku. Võtke koos pliiatsid pihku ja tehke õppimine huvitavaks ning väärtuslikuks vajaduseks. Tundke huvi lapse vastu ka siis, kui tal kõik on hästi. Ärge oodake probleemide tekkimiseni. Siis võib olla juba hilja. Ka head tuleb märgata ja seda innustada.

On palju asju, millest lapsed ise aru ei saa või ei viitsi teha, siis on alati hea vanemate tugi. Tegelikult kõik need lihtsad asjad, nagu õppematerjali olemasolu, lapse aitamine kodustes töödes, lapse probleemide ja heade asjade tõsiseltvõetavus - kõik see peegeldub laste silmis õpetajale klassis.

Vanemad, andke oma lastele ise motivatsioon, sest kui te ise seda ei tee, jääb ka õpetaja entusiasmist väheseks.

Miskipärast otsitakse lahendust alles siis, kui juba probleemid on käes. Mida siis enne tehti?

Selge on ka see, et igal lapsel on võimetepiirid. Mõni suudab rohkem omastada, avastada ja leida, teine vähem. Kuid igaüks suudab. Areng ei jää seisma. Märgake oma lapsi. Just teie olete nagu helkurid, kes aitavad lastel pimedas teed leida.

Jaga artiklit

10 kommentaari

K
kah kooliõpetaja  /   19:18, 15. dets 2013
Miks mõnel lapsel on kodus palju õppida, teisel aga vähe? Tubli laps, kes tunnis keskendunult kaasa töötab, ei sahmerda, ei loruta ega oma mobiiltelefoni laua all ei näpi, suudab tunnis palju ja tal ei jää kodus tegemiseks liiga palju ülesandeid. Mõni jõuab kodutöö isegi tunnis valmis. Tasuks küsida lapselt endalt, mida ta tegi tunnis, kui oli vaja intensiivselt mõelda ja kaasa töötada, st õppida. Kui laps kodus ei oska, tuleks selgitada, millest ta tunnis aru ei saanud ja miks ta ei küsinud õpetajalt. Õppimine on koostöö - õpetaja õpetab ja laps õpib. Kui laps ainult passiivsust üles näitab või keskendumisraskustega on, siis loomulikult tekivad takistused ja tõrked, mis tööjõudlusele mõjuvad.
Vanem õpetagu kodus oma last aega jaotama ja tööd planeerima. Sageli istutakse laua taga tundide viisi, kuigi tööd on vaid poole tunni jagu. Keegi mainis referaati 4.klassis, mis olevat ennekuulmatu. Ei ole! 4. klass teeb tõepoolest teatud teemade kohta näiteks loodusõpetuses või eesti keeles uurimistöid ja vormistab selle ettekandeks. Aga aega niisuguse töö tegemiseks on ka mitu nädalat või koguni kuu. Kui laps on nädalaid lulli löönud ja viimasel õhtul otsustab tegema hakata oma uurimust, siis on ju siililegi selge, et ta seda ei jõua valmis. Lapsevanem, küsi lapselt või vaata e-koolist, millal see kodutöö neile anti ja kui pikk aeg oli tegemiseks, mitte ära süüdista õpetajaid, et annavad üle jõu käivaid ülesandeid. Kui mõni ainetund on ainult kord nädalas, siis saab ju selle ka varem ära õppida, mitte jätta viimaseks õhtuks ja ohkida, et homseks on jälle oi kui palju teha. Vanem ei pea lapse eest õppima, vaid looma võimalused ja andma oskused, et laps oma kohustustega ise toime tuleks. Aidata tuleks seal, kus tõesti tõsine vajadus.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis