Kui Eesti sportlaste esitused rõõmu ei paku, tuleb end ümber orienteerida maailma tippudele kaasa elamisele. Ning alade osas ei tasu pirtsutada. Fotol kogub hoogu Läti neljabobi. (Rick Bowmer)

Valik eilseid Õhtulehe spordiveebi pealkirju: "Meeste teatesõidu võit läks Venemaale, Eesti viimaste seas", "Kadri Lehtla MK-punktidele tõusta ei suutnud", "Vennad Pihod jäid Lillehammeris kvalifikatsiooni toppama", "Tobreluts ja Lessing lõpetasid viiendas kümnes", "Suusasõit kukutas Eesti kahevõistlejad MK-punktidelt välja".

Või kui arvate, et see oli juhus, siis laupäevased pealkirjad olid: "Eesti suusamehed jäid jälle punktikohtadest kaugele", "Laskesuusanaised said liidritelt ringiga sisse", "Kahevõistlejad taas punktita". Ei mingit silmapetet, vaid asjade reaalne seis kaks kuud enne Sotši taliolümpia algust ongi kehv.

Meie sportlaste nukravõitu tulemused seavad Eesti spordisõbra silmitsi dramaatilise küsimusega: kuidas talv üle elada? Ei aita muu, kui naasmine äraproovitud vana juurde. Talisporti tuleb hakata vaatama ilma sinimustvalgete prillideta, mis hetkel paraku välistavad lumel toimuva nautimise.

Aga see ei tähenda, et talisport ei oleks põnev ja vaatemänguline. On küll ja mitte vähe! Laske- ja mäesuusatamine ei teeni ilmaasjata teleõiguste müügist miljoneid eurosid – neil aladel peetakse igal nädalal mitu väga põnevat võistlust, mis reeglina Eurospordi vahendusel ka Eestis nähtavad.

Paraku tundub, et Eesti spordisõber on talialade võlu unustanud ja tammub kurvameelsuse rüpes, mille põhjustajaks oma sportlaste suutmatus kõrgesse mängu sekkuda. Aga kui tuletada meelde aega enne 1999. aasta Ramsau MMi, kust Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu medalitega naasid, siis ei olnud Eesti sportlaste punktikoha piirimail hõljumine mingi probleem.

Rahvusliku rõõmu või ahastuse asemel ahmiti sisse talisporti tema lumises põhjalikkuses. Teadis ju keskmine Eesti spordisõber 90ndatel peast, kes juhib parajasti kahevõistluse või suusahüpete MK-sarja ning tundis nimepidi mõlema ala maailma kahtekümmet tugevamat tegijat. Ning täiesti võõrad polnud ka maailma parimad kiiruisutajad ja kelgutajad, mäesuusatajatest rääkimata. Praegu enam nii ei ole.

Sotši olümpia tuleb Eesti jaoks Sydney, Salt Lake City, Ateena, Torino, Pekingi, Vancouveri ja Londoni olümpiast väga erinev. Et me medalit ei saa, on muidugi negatiivne. Aga et mõne medalilootuse saatuse üle närveldamise asemel on võimalik südamerahus üleilmset spordipidu nautida, kahtlemata positiivne!

Spordisõbra võimalusi olümpia erinevaid tahke nautida peaks avardama tõik, et esimest korda Eestis jõuavad olümpiamängud televaatajani läbi kahe mitme kanali (lisaks ETVle näitavad olümpiat ka TV3 ja Viasat Sport Baltic).

Seega kui sport meeldib, ei ole põhjust Sotši olümpiat peljata vaatamata Eesti sportlaste väga nukratele esitustele MK-sarjas.

Jaga artiklit

3 kommentaari

M
muki  /   11:30, 10. dets 2013
Ma ei saa hästi aru, mis selle kommentaari mõte on. Kui siis, et Õhtuleht alustagu kivide loopimisega iseenda kapsaaeda. Just teie olete need, kes vaatavad asju sinimustvalgete prillidega, kirjutades lõputuid tiraade Eesti suusatajate seitsmekümnendatest kohtadest. Vahepeal võiksite laia maailma ka vaadata, kirjutada näiteks sellest samast pildil olevast Läti neljabobist või nende skeletonisõitjatest või soomlaste lumelauduritest jne. Polegi vaja pikki ülevaateid, kuid olümpialade MK-etappide tulemused ja koondseisud võiksid lühidalt ikka kirjas olla. Küllap siis teaksime ka, nagu 90ndatel, kes juhib kahevõistlejate või kelgutamise MKd.
R
Raul  /   09:33, 10. dets 2013
Muid talialasid võib iga kell vaadata, aga küsimus pole selles. Me oleme näidanud, et suudame. Tingimused ja rahastus on olemas. Kuhu siis tulemused jäävad? Ma saan aru, et medaleid ei tule, aga "kohad 50 hulgas"?! Need sobivad riikidele, kus talialadega hobikorras tegeletakse. Piinlik hakkab, muud ei midagi.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis