Kui rääkida individuaalsete mängijate hindamisest, siis on neid kriminaalsusi märgatavalt rohkem.

Mulle jääb arusaamatuks, miks kasutatakse mängude ülekandmisel siiamaani FG%-i. Märgatavalt parem meetod on True Shooting %, mis kombineeritult mängija usage'iga annab palju parema ülevaate.

TS% valem on PTS/[2*(FGA+0,44*FTA)]. Selle funktsioon on võtta kõik kolm eri visketüüpi kokku, andes neile õiged väärtused. FG%-i suurim probleem on, et ta ei arvesta, kas ja kui palju mängija vabaviskejoonele saab.

Keskmine korvialune viga, millega kaasnevad vabavisked, toob võistkonnale üle 1,5 punkti rünnaku kohta (keskmine kõikide rünnakute peale oli 1,04!).

Usage on lihtsalt seletatuna tõenäosus, kui tihti lõpetab antud mängija oma võistkonna rünnaku (kas siis viske või pallikaotuse läbi), keskmine usage on alati 20% (100/5). Kui arvestada, et keskmine TS% on 54% ja keskmine usage 20%, siis loon mõne näitemängija profiili nende andmete põhjal.

Kõrge TS% / Kõrge usage – tegu on NBA eliitmängijatega, kes võtavad palju rünnakuid enda kanda ja lõpetavad need efektiivselt.

LeBron James     69,4% / 29,8%
Kevin Durant       60,8% / 30,2%
James Harden     60,3% / 27,2%

Madal TS% / Kõrge usage – kui tegu ei ole näiteks väärt kaitsemängijaga, siis võib siit grupist tihti leida ülehaibitud mängijaid.

Rudy Gay                46% / 30,9%
Russell Westbrook  48,7% / 32,7%
Derrick Rose           44,6% / 30,7%

Kyle Korver               69,5% / 13,9%
Pablo Prigioni           67,5% / 9,2%
Samuel Dalembert    67,1% / 13,5%

Madal TS% / Madal usage – siit ei ole vaja kedagi välja tuuagi, need mehed on NBAs mingil muul põhjusel kui rünnakute lõpetamine.

Üks variant, kuidas mängijaid omavahel võrrelda, baseerub nende +/- andmetel. Miks tavaline +/- on üsna kasutu, peaks olema ilmselge – see ei arvesta, kes on sinuga korraga platsil sinu enda meeskonnas ja vastasmeeskonnas.

Võistkondadel võib olla märgatavalt erinev mängijate roteerimisesüsteem, seega ei saa ka võrrelda mängijaid algkoosseisumees algkoosseisumehega.

Erinevaid matemaatilisi meetodeid kasutades suudetakse aga kõikidele sellistele nüanssidega kohandada ja peale kantregressiooni saab kätte mingid numbrid, mida võib vähemalt vaadata.

Paraku ei suuda isegi 82-mänguline hooaeg neid numbreid lõplikult usaldusväärseks teha, aga kui avastate mõne 2000+ minutiga mängija liiga kõrgelt või madalalt, siis tasuks mõelda, miks see nii võib olla.

Eelmise hooaja RAPM-i leiab siit.

See on ka pea ainuke moodus, kuidas võrrelda mängijaid kaitses.

Hämmastav, kuidas mõni suudab lihtsalt järjestada mängijad vaheltlõigete või blokeeritud visetega ja järeldada sealt mingeid indikatsioone mängija kaitsevõimetest.

Kui vaatame näiteks Rajon Rondot, siis mänge vaadates näeb tihti olukordi, kus ta läheb hasarti, et mingist sööduliinist pall vahelt kätte saada. Enamikes kordadest see tal paraku ei õnnestu ja siis peavad neli meest katma vastaste viit pallurit.

Kui vaadata C ja PF kohtadel olevaid mängijaid, siis pikad käed ja blokeerimisvõime tuleb muidugi ainult kasuks, aga teadmine, kuidas mingis situatsioonis liikuda ja roteeruda, on palju väärtuslikum.

Minu jaoks on müsteerium, kuidas Amar'e Stoudamire sai selle lepingu, mis ta sai, ja iga minutit, mis ta Bargnaniga koos mängib, tuleb vaadata piinlikkusest läbi sõrmede.

Nii selles kui ka eelmises postituses kasutatud andmed (vähemalt enamik) pärinevad lehelt  ja tuleb meeles pidada, et hooaeg on alles noor ja need numbrid muutuvad veel märkimisväärselt.