Edaspidi on kliendi enda mure käia teenusepakkuja juures talle väljakirjutatud arveid otsimas. On kummaline, et sidefirma räägib e-riigis ühe lihtlabase e-kirja automatiseeritud saatmisest kui enneolematust luksusest, mis maksab rohkem kui paberümbriku saatmine. Alles mõni aasta tagasi kutsuti üles loobuma paberarvetest - nii pidada saama säästa puid. Mida või keda säästab Elisa e-arvetest loobumisega? Saastab e-ruumi vähema hulga bittidega?
Tõsi, ka pangad kasseerivad iga liigutuse eest raha, küll pangakaardi hoolduse, küll netipangas tehtud ülekannete eest, kuigi klient peab seal pangatelleri töö ise ära tegema. Kõigil juhtudel suunavad teenuse osutajad tarbija valikuid raha abil. Kui ikka pakkuja muudab mingi «teenuse» üle mõistuse kalliks või väärikust solvavaks, loobub klient selle kasutamisest. Eks ole Elisa klientidelgi võimalus hääletada jalgadega.
Äriettevõtte eesmärk on enamasti kasum. Kui Eesti riik lubab välisfirmadel kasumi maksustamata kujul riigist välja viia, siis firmad seda ka teevad.
Kui ettevõtted loobusid järjest paberarvete saatmisest, siis ei kajastunud see tarbijatele saadetavatel arvetel – kirjakulu ärajäämise võrra ei vähenenud arved, vaid suurenes ettevõtete kasum. Elisa nüüdne samm küsida e-arve eest raha tähendab nii või teisiti kasumijahti.
Me eeldame, et tarbijakaitse sõnastaks Elisa tegevuse suhtes oma selge seisukoha. Miks peab teenusepakkujast ettevõttel alati õigus olema ja kliendile jääb vaid kohustus õigel ajal arveid tasuda?
15 KOMMENTAARI