(MATI HIIS)

Õhtulehe vestlusring jõudis üllatavale järeldusele, et globaalse nuhkimise käigus saadavate tohutute andmehulkade põhjal sündmuste ennetamine ei ole võimalik, sest puudub selleks vajalik meetod.
Arutelul osalesid advokaat Karmen Turk, kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov, Sirbi endine (tulevane?) teadustoimetaja Marek Strandberg ja Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg.

Väino Koorberg (edaspidi VK): Mõtlen vahel, et küll Lagle Parekil ja Tiit Madissonil võis omal ajal lihtne olla oma meelsust ja tegevust varjata. Tänapäeval on inimeste ja tehnika hulk, mis kõik luuramisega seotud, tohutult palju suurem.

Marek Strandberg (MS): Siin on kaks aspekti. Jättes kõrvale, et keegi võib meie järgi luurata, tuleb öelda, et tänu mobiiltelefonide positsioneerimisele areneb inimgeograafia ja tänu massilisele sõnumite jälgimisele ka psühholoogia. Kommunikatsiooni ja liikumismustri kättesaadavus annab meist meile endile parema pildi. Selle koha pealt ma õigustaksin kõikvõimalikke anonüümseid uuringuid - nagu statistikaamet, et info, mis sinna läheb, on impersonaalne ja ükski julgeolekuasutus ei saa sealt infot kätte.

Palju keerukam on see, mis puudutab soovi jälgida inimest julgeoleku huvides. Seda on kogu aeg tehtud, ja eriti nüüd, sellise võimekusega nagu see täna olemas on ja olukorras, kus inimesed on kolinud virtuaalsesse ruumi.

Riigikogu julgeolekuasutuste järelvalve komisjoni aseesimehena kogesin, et mitte ainult Eesti, vaid enamiku Euroopa riikide võimekus hinnata inimeste privaatsuse põhiseaduslikku riivet ja selle suures ulatuses levimisele vastu seista on üsna kesine.
Teine asi, mis meid viimasel ajal on ärritanud, on eelkõige USA tohutu tehnoloogiline võime kõiki pealt kuulata. Ma kardan, et erinevate riikide - sealhulgas ka Eesti - valitsused on pimesi alla kirjutanud mitmetele konventsioonidele ja kokkulepetele, millest kahjuks järeldub vajadus leppida sellega, et ka meie territooriumil ja meie kodanike järele nuhitakse.

Info kui selline, et aru saada, mis maailmas täna toimub, on möödapääsmatu. Lihtsalt ameeriklased harrastavad seda tegevust ulatuslikumalt kui ükski teine rahvus seda suudab. Ma arvan, et venelaste üllatavalt positiivne hoiak kõikide vilepuhujate suhtes tuleneb ka sellest, et venelaste võime tegeleda kõige digitaalsega reaalajas on nii kehv, et nad lihtsalt peavad kuidagimoodi torpedeerima olukorda, kus nad on kõrvaltvaatajate rollis.

Andrei Hvostov (AH): Aga ongi öeldud, et sakslaste ja prantslaste eriti terav reaktsioon ameeriklaste globaalse nuhkimistegevuse vastu meenutab kunagist Kolmanda Maailma riikide reaktsiooni esimese maailma postkolonialistlike ettevõtmiste suhtes. Kui ei ole võimekust vastata samaga või seda kuidagi neutraliseerida, siis mis sul muud üle jääb, kui tuua välja moraalsed argumendid.

Aga USA teeb, mida tahab, sest ta suudab seda teha. Ja Euroopa pole võimeline mitte millegagi vastama, sest puudub tehnoloogiline võimekus.

Karmen Turk (KT): Ma arvaksin, et prantslased ja sakslased pole mitte kõigi eurooplaste eest väljas, vaid on vihased, et nemad ei kuulu sellesse Five Eyes-seltskonda, kes USAlt luureinfot saavad. Kus suurtele lisaks on tõenäoliselt näiteks Rootsi, kes kuulutab avalikult, et Läänemere alt tulev kaabel on meie käes, teeme mis tahame.

AH: Kui tulla tagasi analoogia juurde Kolmanda Maailmaga, siis ka seal olid mõned riigid nö paipoisi seisuses ja tegid imperialistlike rõhujatega mingil määral koostööd.
Me elame maailmas, kus moraalne nui on nõrkuse tundemärk.

VK: Miks me pealtkuulamisteemadel nii leiged oleme?

MS: Pigem, miks me nii nõrgad oleme?

VK: Nõrgad ka, aga miks me tavainimestena nii leiged oleme? Et nuhivad ja mis siis, mis neil ikka minust teada saada on.

KT: Uus PR on suunatud sellele, et nuhkimine ei ole enam varjatud nurjatus, vaid see on avatud, peaaegu lubatud tegu. Ja kui ta veel ei ole lubatud, siis igatahes liigume sinnapoole, et me tulevikus ei saaks üldse kasutada terminit „varjatud nurjatus".

Nõrk ja laisk Euroopa

MS: Isegi kui ükskõik milline riik suudaks kogu sõnumite hulga salvestada, siis pole sellega mitte tuhkagi peale hakata, kui sul ei ole arusaama, mida ja kuidas sa otsid. Materjali on liiga palju.

Euroopa on olnud laisk oma kõrgtehnoloogia edendamises ja juba aastakümneid. Me ei tooda ise protsessoreid, fundamentaalseid infosüsteeme, me ütleme, et las ameeriklased toodavad, neil tuleb see hästi välja. Ja nad toodavadki – koos oma föderaalsete huvidega ses osas, mida tootjaid kohustatakse protsessoritesse ja tarkvarasse sisse kirjutama, muidu ei ole nad lojaalsed ameeriklased.

Selle taga, et infot hangitakse, on ka suur hulk teadust, mis taas antropoloogilise mõõtmena annab meile inimese kohta paremat infot. Me ei saa öelda, et luuramine genereerib ainult tohutut jama, sest hetkest, kui see teadmine muutub ülikoolides kasutatavaks, õpetatavaks ja loetavaks, muutub see meid harivaks ja inimolemust paremini avavaks.

Ma ei tea, aga arvan, et edukad luuretalitused edendavad ka sellelaadset teadust. Me võime ju loota, et kõik eriteenistused ei saa olla lõpuni jätislikud ja halvad ja mõelda ainult sellest, kuidas neil küll õnnestuks näiteks Andrei Hvostov osavalt rajalt maha tõmmata. Pigem tegelevad nad väga vähe üksikisikuga ja väga palju kommunikatsiooniga.

Aga küsimuses, kuidas kaitsta kodaniku privaatsustunnet, olen ma sügavalt veendunud, et see kaitse saa olla mitte õiguslik, vaid tehnoloogiline. Tuleb lihtsalt ehitada krüpteeritud võrke.

KT: See tähendaks ju seda, et tagamaks privaatsust luureametite eest, peaksid sa ise midagi ette võtma. See on vastupidine eeldus sellele, mis meil täna on põhiseaduses.

MS: Põhiseadus ei keela infohanke korras luureametitel mitte kellegi järel nuhkida.

KT: Keelab, ja vägagi. Põhiseadus ütleb, et alati, iga õiguse piiramisel, kui see pole õigus elule, on meil väga kindlad kriteeriumid – see peab toimuma seaduse alusel, peab olema proportsionaalne, sobiv ja vajalik. Kindlasti ei ole kõikehõlmav luuretegevus sobiv, vajalik ja veel vähem proportsionaalne mistahes eesmärgiga isegi siis, kui see võiks toota ka head, arendada näiteks kommunikatsiooniteadust, arusaamist meist endist, psühholoogiat. Olgem ausad, selleks, et teadust arendada, piisab meil täna sellest, mida teevad noored klassiruumis või mida me ise teeme sellega, et oleme päev otsa Facebookis. Info, mis on meist olemas eraõiguslikel suurettevõtetel, on teadusuuringuteks enam kui piisav.

AH: Mina näen siin pigem ühiskondlikku probleemi. Meile on sisendatud, et me peame valima: kas julgeolek või vabadused. Viimati mõtlesin ma selle peale siis, kui Nairobis terroristid kaubanduskeskuse hõivasid. Et Keenias vist luuratakse liiga vähe. Või kui info oligi olemas, siis olid andmetöötlusega tegelevad instantsid võimetud. Kui hüpoteetiliselt oleks võimalik Nairobis juhtunut tagasi võtta ja ameeriklaste võimekust Ida-Aafrikas luurata natuke suurendada, siis ma tõenäoliselt ütleksin – jaa, las luuravad. Peaasi, et selliseid asju ei juhtuks!

Konfliktini viib defineerimine eituse kaudu

MS: Elu jooksul väga suurte andmemahtudega kokku puutunud inimesena pean ma ütlema, et preventiivselt on väga paljusid asju praktiliselt võimatu märgata. Seoste hulk ja kummalisus on nii veider, et seda saab ainult tagantjärele mõista.

Ma ei poolda arusaama, et efektiivne luuramine ja Orwelli-laadne ilmamudel võiksid anda positiivse tulemuse. Põhimõtteliselt ei saa. Mingil hetkel oleme ehk suutelised mudeldama inimese aju, mingil hetkel on meil ehk kvantarvuti, aga ma ei usu ikkagi, et me siis ikkagi suudaksime konflikte ennetada.

Konflikti ennetamise põhisisu on ikkagi semiootiline märgilise käitumise ehk keeleküsimus. Inimese teadvus erineb loomadest selle poolest, et me võime endale meelevaldselt ette kujutada mida tahes. Kõik füüsikud, kes saavad Nobeli preemiaid selle eest, et nad ütlevad, kuidas universum üles on ehitatud, ei ole salaja rännanud universumi ääre peale – ei, nad on seda ette kujutanud.

Niikaua, kui me ettekujutus on positiivne, viib see edasi. Aga kui su naaber tuleb hommikul ja sõimab su näo täis, siis ka see on tema meelevald – aga tema kasutab seda negatiivselt. Täpselt sel hetkel, kui inimene hakkab eituse kaudu defineerima maailma, nii tekib konflikt. Rahuliku maailmani ei vii meid mitte see, kui me luurame rohkem, vaid see, kui me lõpetame sündmuste või objektide defineerimise eituse kaudu. See ei vii mitte kuhugi!

Hetkel oleme seisus, kus dogmamehed usuvad, et kui me rohkem luurame, siis täpselt sel hetkel, kui Hvostov läheb poodi, et osta väetist ja diiselkütust, tõmbame konksuga tal jalad alt ja paneme ta vangi ja teatame, et masin ütles, et sul oli plaan pomm teha.

Teine tulemus on, kui õpetada lapsi kasutama keelt moel, kus ei ole meelevaldsusi. Näiteks termineid hea ja halb ilm – sest ilmal ei ole seda omadust. Nii lihtsatest asjadest hakkavad kumuleeruma meelevaldsed hinnangud, et keegi on halb ja nii edasi.

VK: Toome selle tavalise inimese tasandile tagasi - äkki Hvostov tahab tõesti peenrale väetist panna, ta on ju korralik inimene?

KT: Kui sa oma abikaasaga räägid, kas sa tahad, et kõik teaksid vestluse sisu? Te ju ei aruta omavahel sellest, kuidas te homme lähete Swedbanki kontorisse sisse murdma.

MS: See nuhkimine, mida Eesti riigi julgeolekuasutused harrastavad, üritab minimiseerida riivet. Ent me oleme sattunud nii-öelda rahvusvahelise vaagna peale kõigis oma kommunikatsiooniahelates. See on piinlik moment ja tähendab, et me ei ole läbi näinud riske, mis tulenevad meie sõprade tegevusest – aga mis mõttes sõbrad? Maailm on täis vastakaid huve...

AH: ...ja riikidel pole sõpru, riikidel on huvid – seda vana juttu räägivad just suured riigid. Väiksed endale sellist luksust lubada ei saa. Eesti ütleb ka alati, et tal on kusagil sõbrad.

MS: Aga kodanike huvid on jäetud unarusse.

VK: Kuid kas kodanikud tajuvad üldse, kuivõrd see asi neid riivab? ACTA puhul teadsid inimesed, et neil kõigil on arvutis vähemalt üks fail, mille nad on kuskilt tõmmanud. Nad mõistsid, et näiteks Warner Brothers võib ühel hetkel nende uksele koputada. Aga nüüd?

KT: Probleem on, et jälitustegevusega saadud info on täna olemas ja me ei tea, kuidas seda tulevikus keegi võib kuritarvitada. Täna on see kuskil Utah' serverites talletatud ja keegi seda kätte ei saa, aga me ei tea, mis juhtub aasta või paari pärast.

Arvestades seda, et me nimetame neid sõpradeks, võib see tähendada, et meie jälitusametid teevad niivõrd palju sõbralikku koostööd ja selle kaudu saavad neid andmeid kasutada.

MS: Minu mulje on, et kontekstis Eesti jälitusasutused versus Eesti kodanik on esimesed muutunud järjest lugupidavamaks. Inimestele antakse teada, kui nende järele on nuhitud. Olen kuulnud tuttavate käest aina rohkem, et neid teavitatakse ja lastakse üle kuulata linte või näidatakse pilte, mis neist koos teistega tehtud on.

Suurem probleem on telekommunikatsiooniettevõtetes. See segadus, mida ma isiklikult olen seal näinud, kui käisime komisjoniga kontrollimas, kuidas seal andmeid hallatakse, on üksjagu jube. Võib-olla see on nüüdseks kõrvaldatud, sest me olime ikka väga pahased. Kujutan ette, et võib-olla just ettevõtete kaudu need riiklikud suhted on klaaritud palju lihtsamal moel kui ametlikult ja riiklikult.

Mis meil varjata on?

VK: Ikkagi, kuidas see Hvostovi puudutab?

KT: Kui Hvostovil on sugulane Iraanis ja ta tahab teda kutsuda suguvõsa kokkutulekule, võib tekkida algoritmiline ebatäpsus ja Hvostov ei ole enam puhas.

VK: Kunagi me lendasime grupiga USAs ringi üheotsapiletitega ja siis me avastasime, et „juhusliku valimi" alusel sattus 17st inimesest 17 iga kord täiendavasse turvakontrolli. Algoritmiline tunnus oli seekord välismaalane üheotsapiletiga – sest pommivööga terroristil pole ka tarvis tagasilennupiletit.

MS: Sümmeetriline umbusaldamine eskaleerub üleüldiseks paranoiaks.

KT: Kui keegi ütleb, et kui me veel seitse miljardit saame, siis lubame, et Nairobit enam ei juhtu, on sul väga raske öelda, et sa pole selle poolt.

MS: Arvan ikkagi, et meie valitsus saaks meid kaitsta sellega, kui meil oleks innovatsioonisuund arendada ka võrgus suhtlust vabalt ilma, et keegi ka väljastpoolt Eestit sellele ligi saaks.

AH: Marek, aga kui ma olen su suur sõber ja küsin su käest New Jersey aktsendiga – mida teil eestlastel varjata on, kas te ei usalda meid või?

KT: Mina küsin, et mis kasu on meil krüptograafilisest võtmest, kui kogu internetiliiklus läheb niikuinii läbi Rootsi, kes avalikult ütleb, et me salvestame kõik? Ühel hetkel on neil ikkagi võimalik meie teateid lugeda. Täna me teame, et NSAl on võimekus enamikku krüptograafilisi võtmeid murda. Ma ei ütlegi, et luureskandaali kese tänase võimekuse juures on see, et nad homme teavad, mida ma täna ütlesin. Oluline on, et nad teavad ka ülehomme ja üle-ülehomme. Kuigi see on siis juba eilne info ega oma tähtsust ehk majandusliku konkurentsi mõttes, võib see omada tähtsust poliitiliste protsesside ja minu elu muutmisel.

MS: Oleme ausad, ega me ei tea ka täna, milline on personaalse, majandusliku ja sotsiaalse info vahekord selles, mille vastu huvi tuntakse. Kusjuures majanduslikus mõttes sõprust kui sellist üldse ei eksisteeri ega saagi olla, sest see on konkurentsile üles ehitatud tegevus.

AH: Miks me üldse räägime luuramisest? See on informatsioonivoogude analüüs. Nagu kunagi Jaak Allik ütles, kui me koos midagi arutasime: ei, me ei räägi praegu taga, me analüüsime.

MS: Just, me võime olla kindlad, et kiretul infovoogude analüüsil põhines ka endise ameerika saadiku Polti võime müüa Eesti Energiale maha mingisugused täiesti mõttetud põlevkivilademed keset Utah' kõrbe. Küllap sellele eelnes väga põhjalik töö. Müüa USAst kordi vaesemale riigile maha midagi täiesti mõttetut – see oli äge. Minu küsimus on, kui palju sama ägedaid asju oleme meie teinud meie enda ettevõtjate kasuks? Milline on meie võimekus kaitsta meie endi ettevõtete huve?

KT: Ma arvan, et on väga väike, arvestades, et Airbusi ja Boeingu vaheline vaidlus lõppes selgelt tänu kogutud infole Airbusi kahjuks. Kui Euroopa Liit ei suutnud seista oma ettevõtte eest, mida siis Eestist rääkida?

MS: Rahvusvahelist õigust pole ju kunagi ühtse koodeksina kirja pandud ja kui oskad osavalt selles džunglis liikuda, siis oledki tubli.

KT: Riikide luuretegevus ei ole rahvusvaheline õigus, see on siseriiklik õigus igas riigis. On riigi enda järeldus rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste tõlgendamisel, kas ta nüüd rikub mõnda konventsiooni. Et USA suudab üsna kivise näoga öelda, et isegi Genfi konventsiooni ei ole nende jaoks olemas, on nende oraatorioskus.

MS: See on pigem nende 130 sõjalist baasi üle maailma.

KT: See ei tähenda, et rahvusvaheliselt poleks olemas Genfi konventsiooni ja et me ei oleks kokku leppinud, et ei piina tsiviilisikuid ja võitlejaid. Väga suure riigi vastu on meil raske leida sanktsioone, et sundida teda seda täitma.

AH: Selle tõttu me olemegi sunnitud mõtlema sellest riigist ainult kui sõbrast.

MS: Minu meelest oleks väga lahe, kui hiirekliki kaugusel oleks võimalik absoluutselt kõikides andmebaasides enda kohta käivat infot vaadata ja vajadusel ära kustutada.

AH: Siin on üks psühholoogiline probleem – kui vaatad kõiki enda kohta käivaid andmeid, võid saada sellise vapustuse, et sa sellest enam kunagi ei toibu.

KT: Andmete kustutamine läheb tagasi ajaloo ümberkirjutamise valdkonda.

MS: Ma teeksin nii, nagu statistikaamet minu andmetega teeb – kaotab ära isiku andmete taga.

KT: On üks teaduslik uuring Michigani ülikoolist, mis ütleb, et isegi statistiliste andmete lõplik anonümiseerimine tänapäeva maailmas, kus profileerimistarkvara on saavutanud hämmastava suutlikkuse, ei ole enam võimalik ning seda just andmete paljususe tõttu.

MS: Siis oleme keerulises olukorras.

Appi tuleb evolutsiooniteooria

MS: Evolutsiooni võtmemoment on tema ettemääramatus. Elus raku omapära on, et see võib teha mida iganes. (Võtab teelusika laualt) Mida sellega saab teha? Tassis suhkrut segada, teise otsaga ehk värvipurki avada. Ma lasen tudengitel sellele lusikale tunni aja jooksul välja mõelda veel näiteks 500 funktsiooni, siis tuleb järgmine ülesanne: pange need funktsioonid järjekorda. Te ütlete, see sõltub olukorrast. Nüüd tuleb matemaatiline paratamatus – selleks, et järjekorda arvutada, peab sul olema teada, milline väärtustest on suurem ja väiksem. Aga kui sul on lusika võrdsed 500 rolli, siis sa ei saa arvutada.
Siit tulenebki, et liigne teadmine, liigne ennustamisvõime ja vajadus sekkuda tekitab olukorra, mis sotsiaalset evolutsiooni tagasi kisub. Kui keegi hakkab kehastama liigselt orwellikku maailma, siis sellega inimeste kultuuriline evolutsioon lõpeb paratamatult nii nagu lõppeks evolutsioon siis, kui keegi ütleks, et me teame täpselt, mis edasi saab. Me ei tea.

See printsiip on hämmastavalt kombel publitseeritud 202 aastat pärast Darwini sündi, eelmisel aastal, kui lõpuks suudeti ära sõnastada evolutsiooni matemaatiline põhimõte.

KT: Lihtsam on öelda, et inimene on sotsiaalne loom, aga sa ei ole seda igas olukorras. Sa ei taha olla sotsiaalne loom näiteks duši all ja magades. Ja sa ei taha alati oma privaatsust jagada.

MS: Jah, inimesel on ses küsimuses olemas vaba tahe, mida on lihtne mõõta, vastates küsimusele, kas sa tahad olla igal hetkel alasti. Ja kui demokraatlikus ühiskonnas inimene ütleb, et ta ei taha, siis teda esindav võim peab aktsepteerima seda vaba tahet.

AH: See kõik läheb alati filosoofiasse. Loomulikult ma ei taha, et keegi mind vaatab, kui ma duši all olen. Aga kui mõni tüüp otsustab, et just dušikabiinis on väga tore pommi meisterdada? Ja siis minna sellega Nairobi kaubanduskeskusse.
Mulle kodanikuna ütlevad targad kõrgemalt, ilma et nad mingeid numbreid tooksid, et tänu meie globaalsele nuhkimissüsteemile on meil õnnestunud ära hoida nii ja niipalju terroriakte.

MS: Aga see on bluff!

KT: Ära on tänu sellele hoitud parimal juhul mõni terrorismiga seotud kuritegu. Algne USA administratsiooni väidetud lausnuhkimise kaudu ärahoitud vandenõude arv oli 54, mille osas on tänaseks järgi jäänud heal juhul 1-2. Sellega nõustuvad muuhulgas ka USA Senati luurekomisjoni liikmed .

MS: Siin tulebki mängu see jutt lusikatest, õigemini evolutsiooni matemaatilisest seletusest. Kuna evolutsiooni protsess oma elementide universaalsuses ei ole etteennustatav, siis see ei ole ette ennustatav mitte seetõttu, et meil ei ole piisavalt suurt arvutit, vaid seetõttu, et ta lihtsalt ei ole ette ennustatav! Need on kaks erinevat asja. Ükskõik kui palju me kogume infot selle kohta, mida teeb iga potentsiaalne terrorist, keda on maakeral varsti seitse miljardit, me ei ole suutelised midagi ennustama seetõttu, et puudub meetod, kuidas arvutada. Sest me ei saa inimese pahasid mõtteid või häid mõtteid järjekorda seada.

KT: Kriminaalõiguse põhitõde on, et mõttekuritegusid me ei karista. Sellepärast, et neid on raske jälgida, raske ennustada, mõte ei ole kuritegu. Kui ma oma sõbraga MSNis räägin, et läheks ostaks nitraati ja diislit, siis see ei ole veel kuritegu.

VK: Mõte ei ole praegu veel kuritegu – aga me liigume sinnapoole.

AH: Droonipoliitka õigustamisel Lähis-Idas, kui aegajalt pahasid tüüpe hävitatakse, siis iga juhtum on potentsiaalne New Yorgi kaksiktornide õhkulaskmise ärahoidmine? On ju selline loogika?

KT: Aga iga laps, kes droonirünnakus kogemata surma saab, võib olla potentsiaalne Nobeli preemia laureaat.

MS: Tapetud lapse vend, kes ellu jääb, on samas järgmine potentsiaalne terrorist. Aga ma tahan öelda, et info kogumist ei muuda selle arutelu tulemusena ohtlikuks mitte see, mida tehakse, vaid see, mida sellest järeldatakse. Kui infot on võimalik koguda, on seda mõistlik teha – aga ainult niikaua, kui see on parema mõistmise huvides.

AH: Ehk tuleks ses kontekstis vaadata Ühendriike kui suhteliselt noort riiki oma poisikeselikus romantismis? Meie suudame, vana väsinud Euroopa teab, et see ei vii mitte kusagile, seepärast ei püüagi...

MS: Nuhkimine ja info jälitamine võib tuua ajutist edu, aga globaalselt ei lahenda ta ühtegi küsimust.

KT: Lisaks tekitab see meeletult probleeme, nii lühidas kui pikas perspektiivis.

AH: See on vana targa eurooplase kokkuvõte, noor ja tarmukas ameeriklane seda ei tea. Tema tuleb ja teeb uue maailma!

KT: Kui ma järgi mõtlen, siis ma isegi ei nõustuks selle väitega, et ta luurab, sest on noor ja tarmukas. Pigem meenutab see 90ndate alguse uusrikka last, kel on kõik olemas ja ta peab minema peole koos klassikaaslastega, kellel on veel nahast ranitsad. Loomulikult sa sõidadki neist üle.

AH: Siiski, ma meenutaksin, et kuidas mindi Iraaki. Mis vahet on Saksamaal ja Iraagil – Saddam Hussein on ju Hitler? Demokratiseerisime Saksamaa ära, saame ka Iraagiga hakkama! See on 15-aastase poisi loogika.

KT: Siin oli kõvasti majandushuve ka mängus, nii et ma jääksin selle uusrikka juurde.

Jaga artiklit

4 kommentaari

Ü
üldse  /   22:39, 30. nov 2013
kui se idiootlik vabariik lauluga algas arvasin kohe ety oks esimesi prioriteete oleks võitlus kuritegevusega aga saime pareki, pikaro käperdagu emosid
A
ah siin  /   22:36, 30. nov 2013
tapeti siberis olnud mehe naine omas kodus mis skolastika nõrk munlus ainult

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis