Eesti uudised

«Mis kitse te otsite, mul ei ole enam ühtegi kitse!» (51)

Katrin Helend-Aaviku, 29. november 2013, 07:00
NÕUTU: Kümmekond aastat tagasi lõpetas Margit Düüna oma viie kitse kasvatamise ja andis sellest ka PRIA-le teada, aga siiani «elab» üks tema sõralistest veel edasi PRIA andmebaasis. Foto: TEET MALSROOS
Bürokraatiahunt ei lase talupere ammu ära antud kitse hambust lahti.

«Mu teismelised lapsed ei käinud siis veel kooliski, kui lõpetasin oma viie kitse pidamise. PRIA aga otsib üht neist tänaseni minu käest taga,» on

Raplamaal elav Margit hämmeldunud ja tusane.

Algul lõbusana tundunud looke on teda aga praeguseks, pärast kümneaastast kitsejahti lõplikult välja pahandanud.

Üle kümne aasta tagasi võttis ratsamatkadega tegeleva Margit Düüna pere majapidamisse viis kitse. Margiti abikaasa Arvo võttis loomad PRIA-s (põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet) arvele ja vastsoetatud sõralised said endale nõutavad registreerimisnumbrid kõrva.

Margit selgitab, et viie kitse eest talle toetust ette nähtud ei olnud, sellegipoolest tuleb märgistada kõik majapidamises olevad veised, lambad ja kitsed, kellele jääb märk kõrva eluajaks. Nii on PRIA-l ülevaade loomade asukohast ja võimalik ära hoida erinevate taudide levikut.

Kitsejaht alaku!

Nagu kord ja kohus, andis Margit igal aastal PRIA-le teada, et tema kitsed on elus ja terved ning elavad endiselt samal aadressil.

Kõik oli korras kuni sinnamaani, kui Margiti pere otsustas umbes viie aasta pärast osa kitsedest tapale viia ja osa ära müüa, ning saatis PRIA-le ka sellekohase teate koos uute omanike nimedega.

Aga oh üllatust, järgmisel aastal potsatas meilipostkasti taas kiri, kus päriti kitsede käekäigu kohta ja öeldi, et registri andmetel on perel kitsed alles.

«Helistasin PRIA-sse ja ütlesin, et kitsed on ju maha kantud. Mulle vastati, et siis on asi selge ja märgime teie kitsede taha linnukesed, et loomad on tõesti maha kantud,» kirjeldab endine kitseomanik aastatetagust vestlust.

Järgmisel aastal võttis PRIA uuesti ühendust ja päris aru kahe kitse kohta, kes olid ikka veel nende andmebaasis alles. Tol korral helistas asjade klaarimiseks PRIA-sse juba Margiti abikaasa.

Sellegipoolest tuli ka järgmisel ja ülejärgmisel ja veel ka üle-ülejärgmisel aastal kadunud kitsede kohta aru anda ning ühtevalu selgitada, et need sõralised on juba aastaid tagasi oma elukohta vahetanud ja nende praeguse elukäigu kohta puudub endistel omanikel igasugune ülevaade. Ta täpsustab, et on lisaks aastatepikkusele meilide vahetamisele ja telefonikõnedele ka PRIA kontoris kohapeal käinud.

«Müstika! Viis aastat järjest küsiti ja uuriti,» ei jõua Margit kitsede ümber tekkinud arusaamatust ära imestada.

«PRIA vist tahtis iga aasta kevadel minuga lõbusat kirjavahetust pidada,» tegi lugu talle tookord veel nalja.

Pärast 2008. aastal aset leidnud suhtlust PRIA-ga hingas Margit juba kergendatult, et ju on bürokraatiahunt palju sekeldust põhjustanud kitsed lõpuks oma hambust lahti lasknud ja kitsesaaga on lõpule jõudnud. Aga võta näpust! Eelmisel aastal algas kitseralli otsast peale, kui valla loomaarst, tuginedes PRIA andmetele, andis Margitile teada, et tuleb tema kitse üle vaatama.

«Missugust kitse? Mul ei ole mitte ühtegi kitse!» hakkas Margitile nüüd juba vaikselt veri sarve alla kasvama.

Ta selgitas loomatohtrile, et kitse ei ole ja uskus siiralt, et ehk nüüd ometi on see pikk kitsekadalipp lõpule jõudnud. Selle peale ta ei osanud aga isegi mitte enam mõelda, et peaks uuesti PRIA poole pöörduma ja veel kord registri andmed üle kontrollima, sest seda oli ta ju eelnevatel aastatel korduvalt teinud.

Ametnike tegemata töö?

Margitile tundub, justkui tahetakse ametnike tegemata tööd tavainimesse kraesse ajada. «Kus on siin õiglus?» sõnab endine kitsepidaja karuselt.

Ta säilitab siiski huumorimeele ja ütleb, et samal ajal, kui ametnikud paberite vahelt elusa kitse jälgi ajavad, on vaene loom tõenäoliselt juba ammu kuskil vanadussurma surnud.

PRIA registrite osakonna peaspetsialist Pille Vare sõnul on perekond Düüna loomade registri andmetel tõesti tegelnud kitsede kasvatamisega.

«Selleks, et loomade registris oleks andmed korras, saadeti loomapidajale alates aastast 2004 kuni aastani 2008 kord aastas nendele kuuluvate loomade andmetega väljatrükk, sest loomade registri andmed näitasid, et loomad on karjas alles,» märgib Vare.

Ta lisab, et Arvo Düünale saadetud väljatrükkidest viimane tagastati loomade registrisse 2008. aasta 4. septembril. Loomapidaja oli andmed üle vaadanud ja kontrollitud andmed näitasid, et tol hetkel oli karjas üks kits.

«Pärast seda pole loomade registrisse jõudnud loomapidajalt rohkem infot looma karjast väljamineku kohta. Sel põhjusel on tal ka praegu registri andmetel alles üks kits. Selleks, et me saaksime loomapidaja nimelt kitse maha kanda, tuleb tal kitse väljaminekust PRIA loomade registrile teada anda,» selgitab Vare.

Aastal 2010 on saadetud kliendile loomade registrist järelepärimine vigade kohta, mis puudutas hoonetes märgitud loomaliike. Selle kirjale ei ole vastust tulnud.

Margit teeb selle jutu peale aga suured silmad ja kinnitab, et viimane kirjavahetus oli tal PRIA-ga aastal 2008. «Hiljem ei ole ma loomade registrist rohkem ühtegi teadet saanud,» väidab endine kitseperenaine.

Tagaotsitav kits lööb vanuserekordi

PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasik: «Selle ainukese arveloleva kitse sünniajaks on registri järgi 15. märts 1999. On vist tõesti põhjust küsida, kas ta ikka elab (keskmine kitse eluiga on 10–12 aastat – toim). Aga PRIA-l ei ole omavoliliselt ka õigust kliendi andmeid muuta. Just andmete täpsustamiseks me kontroll-lehti saatsimegi ning neile oli lisatud, et kui andmed pole õiged, tuleb leht kindlasti õigete andmetega tagastada. Leht tagasi ei tulnud ja nii ei ole PRIA-l praegu muud järeldada, kui et perekond Düünal on see üks kits.»

Probleemide ärahoidmiseks peab loomapidaja

•...seitsme päeva jooksul pärast märgistamist ehk kõrvamärgi panemist oma looma põllumajandusloomade registris arvele võtma. See annab PRIA-le loomade paiknemisest vajaliku ülevaate ja aitab ära hoida erinevate loomataudide levikut.

•... teavitama PRIA-t oma loomade nn liikumistest ning karjast

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee