10.10.2013

Maailm on suur ja lai, kuid saatuse tahtel valis Anete IESEC’i kaudu praktika paigaks linna, kuhu minagi end elama sättisin. Meie kohtumine oli suur õnnelik juhus. Eestis töötab Anete ajakirjanikuna, Yogyasse tuli ta moslemi koolinoortele inglise keelt õpetama.

Rõõm omasugust kohata ning end emakeeles väljendada oli suur. Selgus, et  eesmärgid on meil sarnased – võimalikult palju vaba aega kasutada kohaliku kultuuriruumiga tutvumiseks. Külastada teatri-, tantsu- ja muusika etendusi ning muidugi reisida.

Panime paika esimese sihtpunkti - Bali.

Ei läinud kaua, kui sain Anetelt sõnumi, et kõik on planeeritud. Balilt tagasisõidu lennupilet on tal omale ostetud.

Juhul, kui ma ühineda tahaksin, siis ta saaks sinnasõidu bussipiletid meile mõlemale välja osta.

Kaalusin päevakese. Ma ei olnud sugugi kindel, et kas on ikka hea plaan kaks nädalat eksamiteeelsel perioodil koolist eemal olla.

Pealegi ei olnud ma majutusega (loe: couchsurfimisega) tegeleda jõudnud ja minekuni oli jäänud vaid paar päeva.

Kui aga selgus, et osa loenguid ära jäävad ning kaks päeva riiklike pühi planeeritavasse reisi ajavahemikku jääb, siis oli otsust juba lihtsam langetada.

PERVERDID JA TEEKOND BALILE

Kokku sai lepitud, et kohtume ärasõidu päeval ISI (kunstiülikooli) peaväravas. Mind tuli saatma mu majakaaslane, kes ajatäiteks mängis vilepilli, mille ta oli eelneval päeval kingituseks saanud.

Pambusetorust välja pigistatud helid olid kriiksuvad ning katkendlikud, kuid see ei rikkunud reisieelset entusiastlikku meeleolu. Viisteist minutit ... kolmkümmend minutit – see on Indoneesias täiesti tavaline ooteaeg.

Autod ning rollerid möödusid meist hoolimatult. Vilepilli helid sulandusid liiklusmüraga ühte.

Hetkeks pilku kõrvale visates avastasin meie kõrval kükitava kiivriga mehe püksid rebadel mastrubeerimas. 

Anetega viimaks kohtudes uurisin ta arvamust, et ei tea, kas Allah sellist käitumist ikka lubab.

Pornoseadused on siinkandis üsna halastamatud. Mul pole ülikoolis õigust õlgu paljastavaid särke ning liiga lahtiseid sandaalegi kanda, rääkimata pükste kandmisest. 

Tüüpiline, buss hilines pea tund aega. See andis hea põhjuse Timorist pärit noormehega tema kodumaast rääkida.

Mulle oli suureks üllatuseks, et nad seal suuresti portugali keeles räägivad. Või et sealsed ülikoolid on nii kallid on, et mõistlikum on tulla Indoneesiasse õppima.

Lõpuks, kui buss saabus, said meil kempsu kõrval paiknevad istekohad sisse võetud. Laiad istmevahed, jalatoed, padjad, tekid, konditsioneer, lõuna- ning õhtusöök.

Pole paha. Mõtlesin, et nõnda võib selle 20-tunnise istmikusuretamise isegi üle elada. 

Kõik oligi suurepärane kuniks selgus, et serveeritav toit koosneb enamjaolt lihast ning vetsus käimiseks tuleb end vaimselt ning füüsiliselt eeltreenida.

Loksutavad teeolud ei soosi idamaist vee ja kopsikusüsteemi. Unesegasena viskusin korduvalt kempsu ühest seinast teise. Pomisesin pahakspanevalt ning ronisin oma istmekohale tagasi magama. 

Olime kindlad, et buss viib meid Denpasari - Bali pealinna südamesse. Esialgse plaani kohaselt pidime sealt motika rentima, et reisi Kuta suunas jätkata.

Bussiuksed avati aga keset Bali lagedaid välju. Nagu maa alt ilmusid meie ümber umbes kakskümmend sinistes vormides taksojuhti, kes üksteise võidu “taxi – taxi!!!” kriiskasid.

“Where do you want to go? Kuta? Denpasar?! I have good price! 200 000 is good price for you! Only for you... . How much do you want to pay? Wait! Dont go. I can make it for 100 000 because I have to go to Kuta anyway. Where are you from? Poland? Aaa Estonia, Europa! Where are you going now... . Dont go there! All the taxis are this way (viibates vasakul asuva parkla suunas)... come back.... taxi – taxi... .”

Umbes veerand tunniga õnnestus meil teeäärest endid auto peale hääletada. Kutasse jõudes elasime Anetega üle kerge kultuurishoki. Ühtäkki olime sattunud valgete poolpaljaste hiiglaslike inimeste keskele.

Tohutud vaateaknad Ameerika ja Euroopa brändidega, vilkuvad reklaamsildid, lõputud tänavad ööklubidega.

Korraga mõistsin, miks mu kursavend pead raputas, kui ütlesin, et esimene peatuspaik Balil saab olema Kuta.

Jätkub...

Jaga artiklit

2 kommentaari

L
lilli  /   03:51, 28. nov 2013
oo...kaheksas põlvkond ja ikka räägib vene keeles. muljetavaldav!
I
irw  /   18:27, 27. nov 2013
Bali saar. Vaatasin et pärismaalne palmi all teeb suitsu,teretasin viisakuse pärast,...edasi...saadeti mind puhtas vene keeles...pasholl nahiju.Tema juba kaheksas põlvkond saarel,esiisad olevat Peipsi järve äärest Kallastelt pärit....

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis