Hispaaniasse orjatööle sattunud tüdrukud: väljas ei või käia, ka omavahel suhelda mitte (105)

«Kuidas teile meeldiks töötada Tenerifel?» on küsimus, mida just iga päev ei kuule, kuid mis paitanud paljude eestlannade kõrvu. Seda, et õnn soojal maal lühikeseks jääb, mõistavad tüdrukud aga alles siis, kui on tšetšeenist ülemusele käe ulatanud.

Kui esialgu on enda kogemust valmis jagama mitmed naised, siis õige pea mõtlevad nad siiski ringi, kuna kardavad tagajärgi. Anonüümselt olid mõned neist siiski valmis veidi töökoha tagamaid ja sealseid probleeme valgustama.

26aastane moedisaini õppinud Anni (nimi muudetud) töötas ühes Eesti riidepoes juhatajana, kui sai ootamatu kõne personaliotsingu firmast Staff OÜ. Küsiti, mida ta arvab välismaisest riidepoest Marc Cain ning kuidas talle meeldiks töötada Tenerifel?

«Mina ise kandideerinud ei ole ja ütlesin, et ei ole sellele mõelnud. Et bränd mulle väga meeldib, paluti kohale tulla ja öeldi, et ka ülemus on praegu kohal,» räägib Anni.

Kohtudes ootasid Annit ees personalifirma Staff OÜ töötaja Ave, Tenerifel Marc Cain poeketi omanik tšetšeen Ilyas ning tema eestlannast «parem käsi», kes Tenerifel poode juhatab ning tüdrukuid sinna tööle aitab otsida.

Uni korteri põrandal

«Pakuti müüjakohta, kuid kuna töötasin juhatajana, siis ütlesin, et pole nõus müüjaks tulema, aga kui midagi paremat pakutakse, olen nõus. Ilyas ütles, et tuled sinna, vaatame, kuidas harjud ja saad juhataja koha,» meenutab Anni esimest, sümpaatselt lõppenud kohtumist, mille käigus tuli jutuks ka eluaseme leidmine Tenerifel.

«Ilyas ütles, et üldiselt otsivad korteri nemad, aga kui tahan, võin ise otsida. Meie kokkulepe oli, et jätan selle nende hooleks ja saan kohale jõudes oma korteri,» räägib Anni.

Oma jah sõna öelnud, käis Anni veel enne äralendugi Staff OÜs, kus räägiti reeglitest, mis vaja täita: «Need olid igati loogilised. No, et jõua õigeks ajaks tööle ja nii,» meenutab Anni, kes võttis Tenerifele kaasa varem samuti juhatajana töötanud sõbranna.

«Ta oli Eestis mandunud ja ütlesin, et uuri, ehk saad ka, ja nii me koos läksimegi.»

Lennujaamas ootas Annit ja tema sõbrannat ning koos nendega lennanud venelannat ees auto, mis viis neid korterisse, kus elas kaks juba varem Eestist sinna sõitnud tüdrukut. «Nemad olid ühes toas ja meie siis kolmekesi teises. Esmaspäevaks pidin oma korteri saama ja mõtlesin, et pole probleemi – asi liigub vähemalt edasi,» räägib Anni. Lend oli reedel, tööle tuli esialgse kokkuleppe järgi minna esmaspäeval.

«Seal öeldi aga, et puhake end täna välja ja tulge homme tööle. Arvasin, et näidatakse ette, mis tegema peab, kuid pidime kohe töövormis olema ning kella 22.00ni töötama. Mõtlesin, et hea küll, ega hakanud virisema,» räägib Anni ja lisab, et töötas ühtejutti kokku üheksa täispikka päeva.

«See pole midagi hullu, sest tööle ma sinna ju tegelikult läksingi, aga kummaline oli see, et me ei tohtinud korterist väljas käia ega kohalikega suhelda. Võisime käia vaid tööl,» imestab Anni.

«Ütlesin, et see, mida ma vabal ajal teen, on ikka mu enda asi. Selle peale tehti suuri silmi, et mis mõttes,» räägib Anni, kes pärast kaheksandat põrandal veedetud ööd küsis lõpuks tšetšeenist ülemuselt, et kuidas selle korteriga lõpuks ikkagi on ja teatas, et kui kahe nädala jooksul seda leitud pole, tema lahkub.

«Poole kaheteistkümne paiku öösel kutsus Ilyase eestlannast «ketikoer» mind terrassile ja küsis, kas ma ise ka nagu tean, mida ma tegin praegu? Et ma olen nüüd väga disrespectful ja pean senjoori ehk Ilyase ees vabandama. Ma reaalselt arvasin, et ta teeb nalja, sest meie kokkulepe ju oli, et võrdväärselt sellega, mis ma Eestisse maha jätan, saan seal vastu,» ütleb Anni.

Kao kohe minema!

Ta ei olnud nõus vabandama, mis Ilyase eest kõnelnud neiule ei meeldinud: «Ta helistas senjoorile. Nad kõik kutsuvad teda seal nii. Natukese aja pärast kutsus ta mu uuesti rõdule ja ütles, et nüüd on lood nii, et me ei taha, et sa meil töötad. Paki täna öösel oma asjad kokku, otsi lennupilet ja kui see olemas, saad palga kätte.»

Anni asuski asju pakkima ja pileteid otsima, kuid neid ta kahjuks ei leidnud. «Hommikul pöördusin ekskursioone korraldavasse Tenerife Kompassi ja ütlesin, et mul on lennupileteid vaja. Öeldi, et neid sealt ei saa, kuid küsiti, mis mure. Kui ütlesin, et tulin Tenerifele tööle, siis sellest pisikesest lausest piisas – kohe teati, et oi, sa tulid tšetšeeni juurde,» räägib Anni.

Lõpuks sai ta ka pileti. Et aga kogu edasi-tagasi sõit oli omal kulul, ei tasunud see end ära. Lisaks pole ta siiani suutnud kodumaal uut töökohta leida.

«Kogemus oli õpetlik. Minul oli tagavara, aga mis juhtub, kui sinna läheb tüdruk, kel ei ole midagi hinge taga ja ta ei tea, kus abi otsida? Ta ei saagi enam tagasi või peab enne laenu võtma, kui palk ära makstakse. Minu sõbranna jäi ka sinna. Ta ütles, et tal pole Eestis enam midagi, et ta ei saa siia tagasi tulla. See kraan, mis tüdrukuid sinna saadab, tuleb kinni panna,» räägib Anni.

«Ja kui kas või üks tüdruk pärast selle loo lugemist jätab minemata, siis on meie, kes me oleme tagurpidi tagasi saadetud, eesmärk täidetud.»

Anni sõnul teab ta praegugi vähemalt kaheksat tüdrukut, kes samasse kohta alles tööle minemas ning kellele lausutud hoiatussõnad pole siiani tulemusi andnud.

Tüdrukuid on sadu

Kerli (nimi muudetud), kes poolteist aastat tagasi samuti Tenerifel Marc Caini nimelises poes töötas, on kurb, et keegi enda nime all rääkima ei soostu, kuid keeldub ka ise sellest, kuna elab jätkuvalt Tenerifel ega soovi probleeme. «See on muidugi ääretult kurb, sest nii seda tegevust seal ei lõpeta. Põhitegelane ei ole ju mitte too tšetšeen, vaid eestlased ise, kes oma kaasmaalasi sinna saadavad ja selle pealt kasu lõikavad,» väidab Kerli. Tema sattus Marc Caini kauplusesse tööle pärast ühe eestlanna poolt Facebooki lisatud töökuulutusele vastamist.

Tenerife Kompassis töötav Olavi Antons ütleb, et nendeni on jõudnud vaid väike osa neist tüdrukutest – kes on end ootamatult tänavalt leidnud, tööta ja peavarjuta. Ülejäänutel on tekkinud sotsiaalne võrgustik kohapeal, aga on ka neid, kes joonelt koju tagasi lennanud. «Sellele härrale (Ilyas) on ette heidetud debiilseid ja põhjendamatuid keeldusid-käskusid töökohal. Näiteks on töötajatel keelatud endist üksteisele avaldada ükskõik, milliseid eraelulisi detaile. Ilmselt pole seal kõik ka töötajate pealt makstavate maksudega nii nagu härra töövõtjatele olukorda serveerib. Vähemalt üks endine töötaja sai minutipealt kinga peale seda, kui ta peale nädalast töötamist julges paluda endale näidata lepingut, kus üheselt mõistetavad numbrid sees: palju on ametlik palk, palju makstakse sotsiaalmaksu, samuti kontrollib ta tüdrukuid ka väljaspool tööaega,» loetleb Olavi põhjuseid, miks töölt lahkutud.

Kerli kinnitab, et tüdrukuid hoitakse lõa otsas ja kord on nagu sõjaväekoolis: «Olen ju näinud neid, kes tagasi saadetud. Kuidas suudavad need inimesed oma kaasmaalasi niimoodi omakasu nimel ohverdada? Nad ju teavad kõik, kuidas see lõppeb. Kurb on see, et neid tüdrukuid ei ole mitte üks või kaks, vaid juba sadu.»

Töölevahendaja kinnitusel pole keegi talle kaevanud

Staff Consulting OÜ juhatuse liige Ave Nermann ütleb, et nende firma on tänavu abistanud Hispaanias Tenerifel asuval firmal leida endale Eestist personali ning tööandja on kohtunud isiklikult tööle soovijatega, pikalt vestelnud ja selgitanud detailselt nii töö sisu kui endapoolseid nõudeid. «Keegi ei ole peale tagasitulekut minu poole pöördunud, kuigi olen korduvalt neile öelnud, et nad võivad alati minu poole pöörduda,» räägib Nermann.

Majutust tööandja enda kulul ei paku ja sellest oli juttu ka Eestis, lisab ta. «Küll aga on tööandja abistanud sinna tööle asujaid elamispinna leidmisel kohalike kinnisvarafirmade kaudu. Mitmekesi ja kui luksuslikus või suurtes-väikestes korterites keegi elada soovib, on töötajate enda otsustada,» räägib Nermann ja lisab, et on alati küsinud Tenerifele jõudes tagasisidet majutuse kohta ja meenuvad just ühe neiu sõnad, et majutus on kümnepallisüsteemis kaksteist.

Väljaskäimise keelu kohta on Nermanni hinnangul tekkinud arusaamatus: «Töö seisneb luksuslikes rõivapoodides müüja ametikohas ja kõrget mainet hoidev ettevõte ei saa endale lubada väsinud ja unist klienditeenindajat. Oleme varemgi kuulnud, et tööle asunud töötajate esimesteks küsimusteks kohalikelt on, et kus on ikka parimad kohad pidutsemiseks.»

Nermann leiab, et nagu ka iga teise töökoha puhul on neid, kellele tööandja ja töökoht meeldivad ja neid, kelle arvates tehakse neile liiga. Antud ettevõttes on Nermanni sõnul töötanud ja töötavad ka praegu edukalt mitmed neiud Eestist, samuti võib ta kirjeldada väga mitut edulugu Eesti neidudega Tenerifel.

«Jutt mitmekümnest mitte rahulolevast Eesti neiust antud ettevõttes on kindlasti üle pingutatud ja ei vasta tegelikkusele. Juhul, kui seda väitev isik on nõus seda ka faktiliselt tõestama, oleme sellest infost väga huvitatud,» räägib Nermann. Tema sõnul on muresid tekitanud ilmselt Tenerifel kohapeal tekkinud isiklikud arusaamatused ja kultuuride erinevus.