Foto: TEET MALSROOS
Toomas Alatalu, vaatleja 19. november 2013 18:14
Novembrikuu lõpul toimub Vilniuses Euroopa Liidu idapartnerluse kolmas tippkohtumine, mis tegeleb kuue endise liiduvabariigi – Valgevene, Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani ELiga seotud tuleviku selgitamisega.

Mõistagi on see vastumeelt kõrvaltvaataja rollis olevale Moskvale, kes on seda väljendanud traditsioonilisel moel, sulgedes Leedu piimasaadustele tee Venemaa turule. Muidugi on säärane kättemaks häiriv, ent selle rõhutamisega üritatakse pigem varjata võimalust, et kohtumise tulemused osutuvad kesisteks.

Paraku on just Brüsseli härrad ise endid ja suurt osa Ida-Euroopast auti mänginud. Ühed tulenevalt nende pikaajalisest tegevusest Venemaa huvide tagamisel, teised lihtsalt lühinägelikkusest ja reaalsustaju kadumisest, mis ELi tänases välispoliitikas ikka rohkem ja rohkem läbi lööb (nii islamimaade kui Ida-Euroopa suunal). Oma osa Vilniuse tulemuse „tegemises" kuulub ka Vene diplomaatiale, kes lihtsalt tunneb kõnealust piirkonda paremini kui Brüsseli, õigemini Pariisi ja Berliini õpetatud mehed.

Euraasia Liit versus Euroopa Liit

Eesseisva mõistmiseks pisut ajalugu. Euroopa Liidu ja NATO kuulus ittalaienemine algas ametlikult 1997. aastal ja pika paigalmarsiga, sest väljavalitud pidid tegema kümneid reforme enne, kui nad 2004. aastal teatud kadudega liikmeks arvati. Kadude all pean silmas Bulgaariat ja Rumeeniat, kes liitusid ELiga alles 2007. aastal.

Ent juba 1995. aastal oli EL alustanud Aafrika põhjaranniku ja Lähis-Ida riikide rahastamist, mis oma arengutasemelt jäid selgelt alla idapartnerluse programmi kuuele endisele liiduvabariigile. Endiste koloniaalriikide mure oma kunagiste valduste pärast oli arusaadav, ent õnneks taipasid Põhjamaad küsida raha ka majanduse ja demokraatia edasi arendamiseks Balti riikides, Poolas ja Loode-Venemaal. Mainitud kuuik püüdis (peale Valgevene) vabaneda sõltuvusest Venemaast, mis tõotas mahajäämust, ent kuna neid Läänest ei toetatud, siis jäädi lihtsalt virelema. Nende püsimine eikellegimaal vältas kaua – 1991–2008, sest ka pärast 2004. aastat oli EL suurriikide esimene valik Vahemere lõuna- ja idarannik ning alles 2008–2009 sündis Poola ja Rootsi eestvedamisel Idapartnerlus. Ehk algas EL sihipärane tegevus kuuiku Euroopa Liidu suunalise orientatsiooni toetamiseks.

End Euroopa Liidule ja NATO-le vastandav Venemaa oli aga talle kõnealuses piirkonnas jäetud aega ja vabu käsi osavalt kasutanud ning nüüd ollaksegi seisus, kus Idapartnerluse esimesel (mai 2009) ja teisel tippkohtumisel (september 2011) teatas 3. septembril protsessi osalejana kirjas olnud Armeenia äkitselt, et läheb EL asemel hoopiski Moskva loodud tolliliitu, millest saab edaspidi Euraasia Liit. Kremli mitte-käed-rüpes-istumist näitas seegi, et Putini teatel kavatsevat Euraasia Liiduga liituda ka India ja Türgi. Äsja käis Putin Vietnamis, kus kinnitati tolliliidu vabakaubandustsooni laienemist Vietnamile. Lõuna-Korea president aga kuulutas end veendunud Euraasia koostöö fänniks. Milline sõnum 24. tunnil Ukraina Moskva-meelsetele ja kõhklevale poliitladvikule. Valgevenet aga blokeerib EL ladvik ise  ja see tähendab, et Vilniuses kuu lõpus toimuv tippkohtumine tegeleb reaalselt vaid nelja riigiga.

Ukraina jonn Tõmošenkoga

Kõige optimistlikum on seis Moldovas, kus kaks nädalat tagasi toimus muljetavaldav 100 000line miiting toetamaks riigi liitumist Euroopa Liiduga. Kohal oli kogu riigi ladvik. Ülejäänud kolmes riigis toimuvast rääkimine tuletab paratamatult meelde seda, mida Eestigi pidi tegema liitumisnõuete täitmiseks. Näiteks vastu võtma seaduse laste kodakondsuse küsimuse andmiseks vanemate kätte, ehkki oli ilmne, et siinmail seda nii ei küsita ja nii ka läks. Aga tol ajal oli Brüssel õnnelik ja protsess sai minna edasi.

Praegustel kandidaatidel tuleb aga teha otsuseid, mis Lääne-Euroopas endas tähendavad vaid konflikte ja mis arusaadavalt ning samas eriti mõttetult teravdavad õhkkonda mitteküpse demokraatia tingimustes. Seda just Vilniuse kohtumise eelsetel kuudel. Võtkem kas või geiparaadi nui neljaks korraldamine Moldova pealinnas, mis sai küll eurokomissari ja nelja välissaadiku osalusel ning politsei toetusel 80 inimese jaoks teoks, ent puhkenud kirgi tuleb tänagi maha rahustada.

Sama selge väljast sekkumise maik on Ukrainale esitatud tingimus lubada ekspeaminister ja võimu kuritarvitamises vangi mõistetud Julia Tõmošenko ravile välismaale, milleks suurriigi parlament peab vastu võtma seaduse. Nagu teada, kasutati tippeurohärrade kohalolekut selleks, et neile ära öelda. Seejuures on Moldova ja Ukraina riigid, kus demokraatias ettenähtud otsustusprotsessid ikkagi toimivad.

Gruusias veidrad presidendivalimised

Samas muutus sündmuste kulg Gruusias, mis koos Moldovaga valmistub parafeerima assotsiatsioonilepingut ELiga, presidendivalimistega (18.10) vägagi ebamääraseks. Valimised ise olnud demokraatlikud, ent kuidagi ei suudeta seletada, miks osavõtt oli kõigest 47% ja miks kandidaatidest rääkides mainiti naerdes vaid nende numbreid. Kõik seletus lihtsalt – kuna kohe-kohe jõustub uus põhiseadus, mille järgi saab peaminister riigis meheks nr 1, siis polnud uuel presidendil enam kandvat väärtust ja samas varjas peaminister Ivanišvili rahva eest peamist – riigi tulevase liidri isikut. Alles 2. novembril andis rikkur Ivanišvili teada, et tema valikuks on 31aastane siseminister Irakli Garibašvili.

Kui seni peeti Euroopa mõistes nõrgaks kohaks Aserbaidžaani ühe-perekonna-demokraatiat, siis kas vaid ühe mehe valitud Garibašvili on parem? Nagu lugeja kindlasti märkas, ei teinud ükski EL tipp Ivanišvili kummalisest käitumisest väljagi, vaid demokraatia võidukäiku Gruusias hoopis kiideti. Mõistagi jääb üle loota, et Gruusia ja Aserbaidžaani areng jätkub õiges suunas, kuid fakt on ka see, et seis kuues riigis erineb kardinaalselt neist lootustest, mis olid kõigil idapartnerlusega tegelejatel veel käesoleva aasta algul.