Portugali blogi

Seiklus omaette: metroole mahtumine jalgpalli eel 

Liina Laanemets, 18. november 2013, 16:11
Mari-Liis trammiaknast linna uudistamas. Liina Laanemets
Olen teinud „to-do-listi" ja kirja pannud kohad, mida veel Portugalis, eelkõige Lissabonis avastada. Ükspäev sai trammisõit tehtud. Turiste täis tramm nr 28 – rootslased, soomlased, prantslased ja eestlased. Väga kirju seltskond, kuid huvitav sõit.

Kitsad väikesed tänavad, vaevu tramm saab mööda pargitud autodest või majaservadest. Mägedest ülesse ja alla. Väga mõnus kogemus ja soovitan ka teistele. Kohtasime ka poisikesi, kes kasutavad omamoodi tasuta transporti – ripuvad trammi küljes kinni. Olid turistidest nii vaimustused, et lehvitasid ja saatsid õhumusisid.

Trammisõidu lõppedes otsustasime lõpuks külastada Santa Justa lifti, mille külastus iga kord on ära jäänud, kas vihma või udu tõttu. Seekord aga sootuks midagi muud.

Politseilindid ümber, lift ei liigu, rahvast torni tipus pole, politseid iga nurga peal. Juba sinna suunas liikudes nägime palju kaameraid ja telereportereid. Kuid rahva meeleolu oli lõbus nagu alati, restoranid pungil rahvast täis, ka Santa Justa lifti kõrval. Mari-Liis arvab, et tegemist on filmivõtetega, Andre näeb valget laibakotti. Samuti arvab ka Andre, et tegemist filmivõtetega, kuna meeleolu pole kellelgi kurb ja laibakott tundub kuidagi veider.

Kodus olles lugesime uudistest välja, et torni tipust oli 50 aastane mees alla kukkunud. Eks nüüd jääb nuputada, kas alla kukkunud kogemata, alla tõugatud või enesetapp. Siit leiab video õnnetuse kohta http://videos.sapo.pt/vuwkqGWj38PsChqJCTAh

Jalgpalli MM play-off esimesed play-off mängud on peetud, käisime vaatamas Portugal-Rootsi mängu. Varusime kaks tundi aega, et jõuda metrooga staadionile, kuid see oli asjatu. Mitu metrood lihtsalt olid juba nii paksult rahvast täis ja veel rohkem pressis end meie peatuses peale.

Suure sagimise käigus oli keegi pillanud oma käekoti perroonil maha, lehvitasin sellega, kuid tähtsam oli rahval sõidukisse end peale mahutada. Lõpuks pressisime end punasele liinile, läksime maha, hakkasime metrood vahetama... kuid see oli võimatu, rahvas jooksis üksteisest võidu. Andsime alla ja otsustasime jalutada, saime õige suuna kätte, kuid uurisime kohalikelt, kaua võtab aega jalgsi staadionile jõudmine.

Me hakkasime lihtsalt jooksma, üritasime taksot leida, kuid kui lõpuks leidsime ühe, ütles taksojuht, et liiklussõlmesid on liiga palju ja ummikud, odavam ja kiirem on minna jalgsi. Jooksime, kuid lõpuks saime aru, et jalgsi ei jõua kohale. Läksime uuesti metroosse õnne proovima, pressisime ja nügisime ning viimastena mahtusime peale. Kartsime uste vahele jääda, kuid läks õnneks. Olime Mari-Liisiga nii kokku kleebitud, et tundsime üksteise hingamist.

Staadionil oli seekord huvitav rahvas meie ümbruses. Ees istus tädi, kes ainult tantsis ja plaksutas, iga Rootsi rünnaku ajal pistis lihtsalt pea peitu. Tema kõrval aga meesterahvas, kes tõmbas kogu mängu ühte sigarit. Väga paks ja haises kohutavalt. Selja taga istus umbes 90ne aastane härrake kepiga, kallutas end täitsa meile selga. Vahest oli tunne, et kui Rootsi peaks värava lööma, annab ta veel otsad. Aga üldiselt oli väga hea mäng, olgugi, et olen Rootsi fänn. Kõrval istusid noored fännid, kes mõistsid, et ei olnud tookord Portugali poolt.

Lahkusime staadionilt 3 minutit enne mängu lõppu ja jooksime metroopeatusesse. Andre veel käis käpuli suures tuhinas. Ja me mahutasime end esimese korraga metroole.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee