Kommentaar

Täna 25 aastat tagasi: Eesti näitas iseolemise tahet (8)

Tiit Made, 20. Augusti Klubi liige, 15. november 2013, 18:31
 Erich Norman, arhiiv
16. november 1988 tähistab veerandsaja aasta taguse taasiseseisvumisprotsessi astumist kvalitatiivselt uude tegutsemismudelisse.

Täna 25 aasta tagasi viidi Rahvarinde, EKP Keskkomitee ja Ülemnõukogu Presiidiumi koostööna läbi suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine ENSV Ülemnõukogu erakorralisel istungil.

Toimus riikliku opositsiooni väljendamise esimene tähelepanuväärne aktsioon. Sisuliselt oli see ka viimaseks konkreetseks EKP juhtiva rolli ilminguks. Enesemääramise tahtest teatamine näiliselt kõrgeima riigivõimu organi poolt samade inimeste hääletamise tulemusena, kes olid sinna lähetatud kompartei enda poolt stagnaaja tüüpiliste valimiste kaudu, omas suurt kaalu NSV Liidu keskvõimu silmis. Samasuguse deklaratsiooni vastuvõtmine kas või poole miljoni inimese poolt Lauluväljakul või mõnel muul Rahvarinde üritusel oleks jätnud Moskva keskvõimu ükskõikseks.

Idee Rahvarindelt, teostus ka EKP-lt

Tollal oli see riskantne ettevõtmine. Eriti nendele poliitikas tegutsenud inimestele, kelle nõukogude võim oli ametisse pannud. Kuid riski ignoreeriti ning ka kompartei piletiga inimesed tõestasid veel kord, et tulemuslikku revolutsiooni teevad ikkagi just kehtiva võimu poolt ametisse pandud inimesed, kes oma tööandjat läbi ja lõhki tunnevad ja tema liidritega isiklikke kontakte omavad.

21. oktoobril 1988 oli NSVL Ülemnõukogu Presiidium võtnud vastu otsuse konstitutsiooni muutmiseks. Välja pakutud projekt tekitas ohutunde. Selles polnud enam formaalset viidet liiduvabariigi suveräänsele õigusele astuda vabalt NSV Liidust välja, mis oli 1977. aasta põhiseaduses. Eestis oldi ka umbusklikud plaani suhtes moodustada 15-liikmeline konstitutsiooni järelevalve komisjon, nagu ka mitmed teised sätted piirata liiduvabariikide õigusi ja suveräänsust de jure. Ohus olid eestlaste eksistentsiaalsed võimalused, eesti rahva ja tema keele saatus ning torpedeeritud võimalus arendada oma kultuuri. Üldsuse surve kohalikule võimule tegutseda oli tol hetkel maksimaalne.

Suveräänsusdeklaratsiooni idee küpses Rahvarindes, kuid mõlkus samal ajal ka Ülemnõukogu Presiidiumi ümber koondunud juristide meeles. Üldiseks eestvedajaks oli loomeliitude ühendamise kogemusega arhitekt Ignar Fjuk, kellel oli kultuurinõukogu juhtimise ajast olemas märgukirjade koostamise kogemus. Talle assisteerisid Lennart Meri, Ülo Kaevats, Jaan Kross ja Vladimir Beekman. Kuid see dokument poleks kunagi vastuvõtmiseni jõudnud, kui protsessi Toompeal poleks korraldanud EKP Keskkomitee ja Ülemnõukogu Presiidium. Deklaratsiooni projekt oli eelnevalt mõlema institutsiooniga kooskõlastatud, vastavalt sealt saadud arvamustele ja ettepanekutele redigeeritud, täiendatud ja muudetud.

Eesti jäi Moskvas üksi

Oli oluline, et Eesti Ülemnõukogu erakorraline istungjärk toimuks vähemalt 10 päeva enne, kui Moskvas kavatseti konstitutsiooni uus redaktsioon vastu võtta. Plaan oli minna võitlusse Moskva vastu kolmekesi koos Läti ja Leeduga. Vaino Väljas sai esialgu nõusoleku mõlemalt oma kolleegilt, Algirdas Brazauskaselt ja Jānis Vāgriselt, kuid mõlemad lõid vahetult enne otsustavat hetke vedelaks ja jätsid Eesti üksi. Teatavasti on Läti ja Leeduga praeguseni väga raske mistahes küsimuses kokku leppida.

Ülemnõukogus oli 285 saadikut, kellest 202 kandis taskus NLKP liikme või liikmekandidaadi piletit. Nende hulgas oli 186 eestlast. Toompeale saabus ajalugu tegema 264 rahvasaadikut. Kuna Eesti kommunistid olid jätnud Moskvas seni igati kuulekate ja lojaalsete seltsimeeste mulje, ei osatud Kremlis eriti midagi hullu karta. Igaks juhuks käis küll ka endine KGB esimees Viktor Tšebrikov Tallinnas kohal ähvardamas, kuid see enam ei toiminud.

Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine oli taktikaliselt hästi läbi mõeldud. Vaino Väljas võttis käigult üle Ülemnõukogu erakorralise istungjärgu juhtimise, mis polnuks üldse tema ülesanne. See oli parteilise juhtimise absoluutsusest läbi imbunud Toompea istungitesaali koha sisse võtnutele selge märk, et kõik hakkab toimuma EKP juhtimisel ja on kooskõlas Gorbatšovi uutmisprogrammiga.

Konstitutsiooniküsimused vaieldi läbi ja võeti käetõstmisega vastu. Siis esitati vastuvõtmiseks maiuspala ehk deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest. Suurem osa saadikutest oli väsinud ja päevasest „mõttetööst" tülpinud. Seal oli aegade jooksul karastunud ja paadunud parteitöötajaid, sõjaväelasi, lihttöölisi, intelligentsi, aga ka EKP rajoonikomiteede sekretäre, kes kahtlemata teadsid, et hääletavad oma tulevase karjääri vastu, kuid parata polnud midagi. Nad olid viibinud keset laulvat revolutsiooni, toetanud partei soovitusel Rahvarinde tugirühmade loomist, näinud inimeste uutmisvaimustust ja teinud näo, et on ka ise muudatusteks valmis. Küllap arvasid Toompea istungitesaali kogunenud kommunistid, et suveräänsusdeklaratsiooni poolt hääletamine tagab senise süsteemi edasikestmise ja võib-olla annab ka Moskva ees suuremaid õigusi.

Gorbatšovi perestroika tegelikkuses

Kui deklaratsioon hääletamisele pandi, tõstsid kohe käed äsja Ülemnõukogu koosseisu koopteeritud Rahvarinde saadikud ja nendega koos Vaino Väljas. Sellega oli asi klaar. Vene saadikud juhindusid EKP Keskkomitee teise sekretäri Georgi Aljošini käetõstmisest, kellega Väljas oli varem vastava kokkuleppe saavutanud. Vankumatutel kommunistidel oli elukogemus, et parteijuhi vastu minna ei maksa. Võidakse sanktsioone rakendada ja kohalt maha võtta. Vaid üks saalisviibinu hääletas vastu. Viis jäid erapooletuks. Nii oligi rahva tahe kõrgema võimuorgani poolt leidnud arvestamist. Sündis otsus, mis pani Nõukogude Liidu kihama.

Mihhail Gorbatšov viibis samal ajal ametlikul visiidil Indias. Reutersi korrespondent esitas talle Delhis küsimuse, et mida ta eestlaste suveräänsusdeklaratsioonist arvab. Gorbatšovil polnud täpsemat informatsiooni toimunust, aga ta ei saanud endale lubada, et oleks vastuse võlgu jäänud. Tulidki sõnad, mis lendasid üle maailma: „See ongi perestroika tegelikkuses." 19. jaanuaril 1989 võttis europarlament Gorbatšovi toetavast hoiakust innustatuna vastu ka oma Balti riike toetava deklaratsiooni „Olukorrast Balti vabariikides".

Kui Gorbatšov Indiast Moskvasse tagasi saabus, kanti talle muidugi asjade tegelik seis ette. 26. novembril kutsuti Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel koos justiitsminister Advig Kirisega NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi istungile aru andma. See päev kujunes Eesti ja Kremli võimuorganite suhetes pöördepunktiks, sest teadvustas venelaste impeeriumi südames riikliku opositsiooni kujunemise Eestis. NSVL Ülemnõukogu Presiidium kuulutas küll Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni kehtetuks, kuid see oli ühepoolne akt, õigemini suunis. Arnold Rüütlilt noomiti telekaamerate ees ja nõuti, et ta korraldaks kodus deklaratsiooni tühistamise. Seltsimehed olid veendunud, et seda ka tehakse, sest kuidas siis teisiti. Kuid Eestis olid asjad hoopis teistsugused. Moskvas peapesu saanud Arnold Rüütel ei saanud midagi teha.

5.–7. detsembrini toimus Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärk, kus kanti ette Moskvast saadud suunised. Rahvaasemikud jäid kindlameelseks ega aktsepteerinud NSVL Ülemnõukogu 26. novembri seadlust. Moskvas ei jäänud muud üle, kui võtta toimunu teadmiseks. Läti võttis suveräänsusdeklaratsiooni vastu alles 18. mail 1989 ja Leedu 28. juulil 1989, kui Rahvasaadikute Kongressil olid peamised jõujooned ja poliitiline jõudude vahekord juba enam-vähem selge ning oht väiksem. Selle ajani olid eestlased üksi Kremli poolt kritiseerida, kuid said ka endale väärika maine kui NSV Liidu lagunemise stardipaugu andjad.

8 KOMMENTAARI

a
aastapäev 19. november 2013, 23:03
19. nov. 1990. a. saadeti enamlased - kelamlased CSCE Pariisi nõupidamiselt minema.
Ei lubatud osaleda, sest tegemist oli ühiskondliku organisatsiooni, mitte aga riigi esindajatega.
t
taassuveräänsus 16. november 2013, 16:22
Eesti Wabariik oli Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aas...
(loe edasi)
Loe kõiki (8)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee