Kommentaar

19-eurose toetuse häbiväärne juubel (26)

Sven Mikser, SDE esimees, 12. november 2013, 18:05
Foto: TEET MALSROOS
Tuleva aasta esimesel päeval tähistab Eesti häbiväärset juubelit. Möödub kümme aastat päevast, mil universaalset lastetoetust viimati suurendati. Toonane kasv tähendas, et esimese lapse toetus kerkis 300 kroonile kuus. Vahepeal on Eestist saanud Euroopa Liidu liige, kroon on asendunud euroga ja 300 krooni on konverteeritud 19 euroks ja 18 sendiks.

Viimastel aastatel oleme harjunud lugema ja kuulma uudiseid sellest, et Eesti on Euroopa kõige kiirema inflatsiooniga riikide seas. Hindade tõus tähendab raha ostujõu vähenemist. Kui vaatame kas või toidukaupade ja mittealkohoolsete jookide hindade kasvutrendi, siis võrduks kümne aasta tagune 19eurone toetus ostujõult praegu umbes 12 euroga.

Eesti „kasinusministrid" kinnitavad nagu ühest suust, et tahaks toetusi suurendada küll, aga raha selleks lihtsalt ei ole. Ent kui vaadata peretoetusi riigieelarve kogumahu kontekstis, on pilt hoopis teine. Kümne aasta eest oli Eesti riigieelarve tulude ja kulude kogumahuks 47 miljardit krooni ehk umbkaudu 3 miljardit eurot. Nüüd arutab riigikogu eelarve eelnõu üle, mille maht küünib 8 miljardi euroni. Selles valguses mõjub väheveenvalt valitsusliitlaste jutt, et võimalused ajale lootusetult jalgu jäänud toetuse suurendamiseks puuduvad. Pigem on probleem valitsuse prioriteetides, mis on selgelt mujal kui perede toetamise juures.

Peretoetuste kidumise kõrval torkab silma, et eelarves on kulunumbreid, mis siiski kasvavad. Eesti peaministri kuupalgaks oli 2004. aastal 2714 eurot. Majanduskriisi alguseks jõudis see kerkida üle 4000 euro. 2011. aastast alates pidi valitsusjuht tervelt kolme aasta jooksul läbi ajama 3999 euro tasemele "külmutatud" kuupalgaga, ent tuleva aasta hakul kerkib tema töötasu 5200 eurole. 19eurone lastetoetus jääb aga endiselt "külmunuks". Olgu märgitud, et peaministri tuleva-aastane kuupalga number on tunduvalt suurem rahast, mille kahe alaealise lapsega pere terve viimase kümnendi jooksul riigilt lastetoetusena on saanud.

Reformi teesklemine ei aita

„Vajaduspõhiste" lastetoetuste reform, mille valitsuskoalitsioon suure käraga läbi viis, osutus farsiks. 9 euro ja 59 sendi suurune lisatoetus, millega kaasneb hulk bürokraatiat, tõi esimeste reformijärgsete kuude jooksul toetust taotlema vaid umbes kümnendiku neist rohkem kui 30 000 perest, keda valitsus reformi kavandades potentsiaalsete abisaajate hulka luges.

Üleüldse ilmestab meie valitsust peretoetustest rääkimisel silmakirjalikkus: sotsiaaldemokraatide soovi universaalseid lastetoetusi kolmekordistada tõrjutakse väitega, et valitsuse meelest peavad peretoetused olema vajaduspõhised. On öeldud sedagi, et isegi praegune 19eurone universaaltoetus võrdub „lennukilt raha külvamisega".

Sotsiaaldemokraatide veendumuse kohaselt peaks riik kohtlema kõiki lapsi võrdselt. 60 euro suurune lastetoetus on riigile praegu kindlasti jõukohane. See on summa, mis oleks abivajavatele lastega peredele mingisugusekski reaalseks toeks. Muidugi on vajalikud ka vajaduspõhised lisatoetused kõige keerulisemas olukorras peredele, ent neid peaks maksma eelkõige kohalikud omavalitsused, kelle kätte koondub vahetu teave iga üksiku pere vajadustest.

Ükskõiksuse kibedad viljad

Riigi ükskõiksuse vilju ei maitse mitte üksnes iga lastega pere üksikult, vaid sellel on vahetu mõju kogu ühiskonna käitumisele. Mida perede kindlustunde puudumine tähendab, seda näitavad ülimalt ilmekalt sündimus- ja rändestatistika viimaste aastate trendid.

Eelmisel aastal sündis Eestis 14 056 last, mis on pärast 2004. aastat väikseim arv. Kui 2010. aastal rõõmustasime, et elussündide arv ületas üle pikkade aastate esimest korda surmade arvu, olgugi vaid 35 võrra, siis tunamullu ületas surmade arv Eestis sünde taas 565 võrra. Mullu oli see suhtarv aga juba 1394 võrra sündide kahjuks.

Veelgi murettekitavam on rändestatistika. 2012. aastal rändas Eestisse sisse või tagasi ühtekokku 4244 inimest, väljarändajaid oli aga 10 873. See tähendab, et rändesaldo tervikuna oli 6629 inimese võrra miinuses.

Samas on Eesti paremliberaalide suhtumine rahvana püsimajäämise küsimusse endiselt fatalistlik, et mitte öelda käegalööv. Hiljutises leheintervjuus küsiti endiselt peaministrilt ja praeguselt eurokomissarilt Siim Kallaselt, kas tema silmis ei ole see siis probleem, et inimesed Eestist majanduspagulastena mujale tööle lähevad. "Ei ole," kinnitas Kallas, lisades, et need hulgad pole massilised. "Ja mis siis teha?" küsis eurovolinik retooriliselt.

Aga teha on küll. Ja tuleks teha. Tunnistagem: Eestist ei minda mitte sinna, kus on väiksemad maksud ja õhem riik. Minnakse sinna, kus inimeste kindlus homse ees on suurem, sinna, kus riigi sõnum inimestele on see, et inimesi on riigile vaja.

Ka Eesti riik saab ja peab oma inimestele praktiliste sammude abil mõista andma, et neid vajatakse siin. Et riik vajab nende tööd ja nende panust maksumaksjatena, ning et see riik tahab, et nad just siin oma pere looks ja lapsi kasvataks. Seda sõnumit ei kanna ei lastetoetuste hoidmine naeruväärselt madalal tasemel ega ka kärpekirve löömine esimese asjana just lasteaiakohtade loomise programmi.

Küsida hoogustuva väljarände ning rahvastiku vananemise ja kahanemise kohta retooriliselt „Ja mis siis teha?" ning nentida rahulolevalt, et riigi rahandus on meil ju enam-vähem korras – see on valitsuse jaoks intellektuaalselt lihtne vastus, ent ta ei ole riigi ja rahva jaoks kestlik lahendus.

Sotsiaaldemokraadid seisavad sellise riigi eest, mis tõesti toetab oma lapsi ja peresid, mis rasketel aegadel hoiab oma inimesi ja mis otsib lahendusi ka esmapilgul keerulistele väljakutsetele. Mõned tööpostil veedetud ööd ja valitsusliitlaste pillutavad mõnitused meid kindlasti ei heiduta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee