2
fotot
Pulmapidu (Lilli Tölp)

27/09/13, Yogyakarta

Kell oli umbes 11 õhtul, kui oma poolakast kursavenna, Roberti, jazzkonterdilt koju toimetasin. Maja ees rääkisime paar sõna juttu ning seejärel panin motikale hääled sisse. Viimasel hetkel veel küsides, et kas ta järgmisel päeval karawitani tundi tuleb.

Robert vastas mulle kelmikal toonil: "Õigus jah, ma unustasin mainida, et homme on mul pulmad."

"Misasja???" pärisin ma üllatunud toonil. Roberti vastus oli nii ootamatu, et ma ei olnud päris kindel, kas ma kuulsin õigesti.

"Oot oot, Pulmad? Kuidas see võimalik on?" küsisin üle.

"Pulmad jah! Ma võtan naise. Siin ei saa ju teisiti. Võib-olla tahad sinagi abielluda?! Lähme, ma tutvustan sind Santole, tema organiseerib seda asja."

"Santole? Kes on Santo? Sa ei räägi ju ometi tõsiselt? See peab mingi nali olema?!"

"Santo on Angsa kohviku omanik, mis asub meie kolledži kõrval. Siit paarsada meetrit edasi. Tead ju küll. Otsime ta üles ja küll me sealt kohvikust sulle ka mehe leiame."

Nii lihtne see oligi. Minu tulevase "abikaasa" Paju ning teiste asjaosalistega sai kokku lepitud, et järgmisel hommikul kell 7.30 tuleb tseremooniaks valmis olla.

Kohtumisele jõudsin eurooplastele kombekohase pooletunnise hilinemisega. Sealjuures sugugi mitte viimasena. Üsna kiirelt õpib siin javalase tempos asju ajama. Kell 8.30 jaotati meid, nelja paarikest, kahe auto peale ning transporditi Jogja tsentrumisse Malioboro tänavale. Meid olid vastu võtmas fotograafid, operaatorid, ajakirjanikud, juuksurid, kostüümi- ning meigikunstnikud.

Varem kohale jõudnud ja juba meigitud pruute nähes karjatas mu sisemine hääl – "Põgene! Ja nii kiiresti kui võimalik!"

Kuid üks õhevil meigikunstnik oli jõudnud mind juba oma toolile suruda.

Tema erutusest põlevatest silmadest sai välja lugeda selgeid mõtteid: "Bule – valge naine, milline harukordne võimalus! Mida kõike ma temaga teha saan: pool tuupi puuderkreemi ja umbes samapalju puudrit, rohkelt põsepuna ja muidugi kunstripsmed. Hmm ... jaa ... neid peaks ikka topelt panema."

Soenguga oli üsna sarnane lugu – veerandtunnisele tupeerimisele järgnes lakitamine, toestuse ning kaunistuste sättimine. Kostüüm jäi viimaseks, kõik kokku läks poolteist tundi. Meigijärjekorra lõpus ootasid mehed.

Paju ning teised kohalikud tõmmu nahaga mehed võõbati üle valge puuderkreemiga. Kui ma ei eksi, siis värviti neil ka silmad ning Robertile lisati huulepliiatsiga huulejoon ning õrn huuleläige.

Mõlemad kohkusime, kui üksteist nägime.

Ega neil riietusegagi kuigi hästi ei läinud. Enamus meesteülikondadest olid suured suurused ning kõhnadel taljedel nägid need sillerdavad ihukatted päris kentsakad välja.

Kõik valmis ja rongkäik võis alata. Tulikuuma päikese all jalutasime läbi auto- ning rahvamasside, sealjuures koguaeg valmis fotograafidele ning möödujatele naeratama.

Kogu kampaania eesmärgiks levitada rohelist mõtlemist.

Meie seast kaks abielupaari istutasid noori puid, ühed lasid õhupallid lendu ning kolmandad päästsid puurilinnud vabadusse.

Rongkäigu eestvedaja hõiskas ruuporisse indoneesiakeelseid loosunglauseid, millest ma sõnakestki aru ei saanud.

Järgmisel päeval pasundasid sündmusest enamus kohalikke ajalehti ning telekanaleid.
Üks ajakirjanik, kes minuga intervjuu tegi, uuris, et kas ma oleksin ühel päeval nõus päriselt indoneesia mehega abielluma?

Vastasin: "Muidugi! Ega armastus rahvust küsi. Pealegi ma pole kusagil ilusamaid inimesi näinud kui siin."

Paar linki teleülekannetest:
http://www.antaranews.com/video/9447/pasangan-pengantin-menyisir-malioboro#.UkQSL4bmdzM.facebook

http://www.indosiar.com/ragam/sepuluh-pasangan-dinikahkan-bersama_110459.html

 

Jaga artiklit

1 kommentaar

P
Piret  /   12:15, 13. nov 2013
Lahe lugu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis