Uudised

Tõnu Aare toitub muusikast 

MÄRT TREIER, 17. aprill 1999 00:00
“Oi, kodu, kullakallis, mmm,” ümiseb Tõnu Aare (45), lükates lahti Lilleküla vanematekodu aiavärava. Tõnu 80-ndates eluaastates ema nõjatub aknalauale ja vaatab heldimusega poega. Poeg lehvitab käes kotti värske toidukraamiga, kõige peal on kohvikoor ja saiakesed.

Koridori lõpus on Tõnu tuba. “Sellest ajast saadik, kui Soome läksin, ei ole siin midagi muutunud,” räägib Aare. “Tolm on ka endine.”



See väike tuba on Tõnu Aare Eestikodu. Sohva ees seisavad üksteisest võrdsel kaugusel tikksirgelt neli kitarri, sein on medaleid täis tikitud, aukirjavirnad on muusiku Soomekodus.



Viimase aukirja pälvis Aare kolm kuud tagasi, kui ta nimetati üheks viimase viie aasta Viihde meelelahutuskeskuse paremaks artistiks.



Tuba on nagu muuseumiks loodud. Müü või pileteid.



“Eiei,” tõrjub Aare ja muutub põgusa naeratuse järel tõsiseks, “mitte mingil juhul. See on minu kodu.”



Jutuajamise eelduseks seab Aare tingimuse, et isiklikud asjad jäävad mängust välja. Muusik ei varja, et Eestis viibides ei tunne ta end turvaliselt. 1991. aastal külastas ta vanemaid äsja Soomest ostetud luksusbussi Chevy Vaniga ja ühel hetkel leidis selle koduukse eest rüüstatuna. “Tänapäeval elavad hästi ainult turvateenistused,” ohkab ta.



Elektrikappi traadijahile


Möödunud nädalal mängis Aare kümnete ajakirjanike rõõmuks Haapsalu külje all Paralepa rannahoones multimuusikut: käeulatuses paarkolm kitarri, neist üks kaelas, nina all suupill, parem jalg basstrummi, vasak hat´i pedaalil.



Seekordseks Eestivisiidiks võttis Aare kaasa ligi poole oma tosinaliikmelisest kitarriperekonnast.



“Seal, kus on kitarrid, olen ka mina,” ütleb Aare ja tunnistab avameelselt, et pillid ei ole kindlustatud. Soome kindlustused küsivat selle eest kosmilisi summasid. Õnneliku õnnetusena räägib Aare juhtumist ühes Soome pubis, kus hinnaline kitarr päästeti varga käest ainult üle noatera.



Aega, mil Ivo Linna laulis vineerist välja saetud kitarrist, võtavad tänased ilmakodanikud vaimukusena. Aare meenutab, et endisaegsed muusikud olid biitlite edust mõeldes valmis sakutama isegi elektrikappi, et vineerile tinisevat traati peale tõmmata.



“Täpselt ei mäleta, kas mina ka nii tegin,” vastab Aare tõsise näoga ja mürtsatab naerma. Kui ta just elektrikapis ei käinud, siis vineeri nüsis küll.



Karmoškast kitarrini


Kuigi väike Tõnn unistas aegade algusest saadik kitarrist, ostis isa talle väikese akordioni. Praegu seisab “karmoška” Tõnu toas kõige ülemisel riiulil ja õhkab tolmulapi järele. Poiss ei pannud akordioni kinkimist isale pahaks, sest nägi tollal isegi, et poes mitte üht kitarri saada ei olnud.



Esimese poepilli lubas kitarrimaiale noormehele Rootsis elanud sõber Olev Ott. Tõnu valis pilli ise kataloogist välja ja nägi enne saadetise maabumist värvilisi unenägusid. Unistus ilusast punasest pillist täitus.



Tasuks kitarri eest võõrustas Aare oma kallist välissõpra Nõukogude Eesti restoranides. “Siiski oli see kingitus. Väga ilus kingitus,” härdub Aare.



Nii vägevat pilli nähes käändusid teiste muusikute suud kadedusest viltu. Kitarrist piisas solisti staatuse saavutamiseks järgmises noortepundis. Varsti oli ka Apelsini seeme idanema pandud.



Pilliga aega teenima



1974. aastal huvitus Aarest Nõukogude armee, kes saatis 19. eluaastale läheneva muusiku Siberi kaugemasse nurka. Õige pea saatis reamees Aare isale kirja, milles soovis aega koos kitarriga teenida.



Seepeale sõitis Siberisse ka kitarr ja Aare smugeldas end aktiivsest riviteenistusest kohalikku tantsulokaali pillimeheks. Ajateenistusest rääkides püsib Aare näol kahemõtteline naeratus. Teema libiseb vasakule.



Kodumaale naastes oli Aare pill jätkuvalt tähelepanu keskmes, koguni 80-ndateni välja. Siis saabusid uued ajad. Värskeks moeröögatuseks sai Rock Hoteli kitarrimehe Andres Põldroo fendertüüpi pill.



Kadedad muusikud leidsid nüüd, et fender kõlab nagu jolana (muusikute keeles rämps - M.T.). Aare aga vaimustus moekäänakust sedavõrd, et sai kiire asjaajamise järel pidada end teiseks fenderkitarri omanikuks Eestis. Vana pilli oli Aare sunnitud uuele ohvriks tooma.



Täna on Aare kitarripargis kümmekond kaunitari, neist pooled elektrilised. Suupille tuleb samuti tosina ringis. Igal pillil on oma ajalugu. Aare meenutab igaüht neist heldimusega.



Lepime kokku, et Apelsinijuttu seekord rohkem ei aja.



Viie nädalaga 24 000 marka


Abielusadamasse sõudis Aare 1981. aastal. Väljavalituks osutus soomlanna, mistõttu Aares küpses Soome pagemise iha lausa tundidega. Ometi tuli tal oodata tervelt seitse aastat, enne kui uue kodulinna Helsingi siluett laevaninas paistma hakkas.



“Mind hoiatati - järje peale saamiseks läheb vähemalt kümme aastat,” meenutab Aare. “Usun, et sain hakkama aastaga.”



Esimesel aastal jalutas Aare mööda Helsingit ringi ja elas säästudest. Siis õnnestus tal hankida tulus ots Viking Line´i kruiisidel ööklubi mängumehena. Pärast sellist ettepanekut võttis Aare 24 tundi mõtlemisaega. Tal ei tulnud oma otsust kahetseda, sest terve kuu kestnud mehise töö eest (viis tundi mängu igal õhtul) teenis muusik kokku umbes 24 000 marka.



Perekesksed kontsertreisid


Summast jätkus ka luksusbussi Chevy Van esimeseks sissemakseks. Endine sõiduk, vana Ford Fiesta, saadeti pidulikult puhkusele. “Tahtsin, et ükskord oleksid mul ka rattad, mis jaksasid kanda kõiki minu pille,” põhjendab Aare bussiostu. Muusikalistel väljasõiduistungitel juhib bussi Tõnu/Tony abikaasa, kes hoiab korras ka muusiku garderoobi.



Tänaseks on Aare andnud Soomes välja kaks singelplaati - mõlemaid on tublisti mängitud kohalikes raadiojaamades. LP materjal on valmimisjärgus.



“Autoritasude süsteem töötab Soomes erinevalt Eestist tõrgeteta,” kiidab Aare. Esimese 1500 ühikulise plaadiseeria väljaandmine läks muusikule maksma ligi 20 000 marka, mis on tänaseks end kenasti ära tasunud.



Kui vaja, võtab Aare oma pillikubu kaasa ja mängib üksi. Kui nõutakse priskemat koosseisu, helistab ta paarile kambavennale ja tellijat lõbustatakse mitmekesi.



Kümne aasta vältel on Aare oma honorarimäära suutnud üles kruvida üle kolme korra.



Kodakondsus riiulis.



Aared elavad Helsingi kesklinnas, näoga tänava, seljaga mereranna poole. Tõnu nimetab end naljatamisi Eesti Vabariigi kodanikuks, kellele Soome president on saatnud jõulukaardi.



“Mul ei oleks topeltkodakondsuse vastu midagi,” tunnistab Aare. Tema kolmeliikmelise perekonna suurpäev oli kaks kuud tagasi: perekonnapeale saabus migratsiooniametilt kiri, millega talle pakuti Soome kodakondsust. Mõtlemisaega on kaks aastat. Kiri seisab tänini Aarede Helsingikodus riiulil. Vastust ei ole pereisa veel andnud.



Aga ühel päeval teeb ta seda siiski.



Mis on su lähim unistus?



Saaks kuidagi niikaugele, et puhkaks kuskil soojal maal mõnuga välja. Mulle on küll pakutud, et tule aga Lapimaale, puhkad, mängid paar õhtukest... (Naerupahvak.)



Mis takistab puhkuseplaane? Raha?



Seda ka... Raha ei ole kunagi liiga palju. Väljaminekuid on väga palju.



Sinu parim meelelahutusviis?



Korraldan abikaasaga kinniste uste taga korraliku peo... (Jälle naerab. Minutikese.)



Mille üle sa uhke oled?



Et suudan end ja peret muusikuna ära toita.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee