Elu

Põrgutuli, mis lõõmas Eestimaa pinna all 48 päeva ja ööd 

Maarius Suviste, 2. november 2013, 07:00
25 AASTAT TAGASI: Estonia kaevanduse põlemissuits paistis kaugele. Tulega võitlemiseks kulus 48 päeva. Digiteerija Marlen Kopli
Kontrolli alt väljunud põleng Estonia kaevanduses ähvardas 25 aastat tagasi looduskatastroofiga.

25 aasta eest novembri algul puhkes Estonia kaevanduses tulekahju, millega võitlemiseks kulus 48 päeva. Kas maailma suurima põlevkivikaevanduse suurpõlengu põhjustas kellegi kuritahtlik käsi?

Tolleaegne tootmiskoondise Eesti Põlevkivi peadirektor Otto Sullakatko ütleb, et kaevanduses on tulekahjusid olnud küll ja küll. «Tootmises juhtub kõike. Aga see põleng väljus kontrolli alt,» räägib ta Estonia kaevanduse tulekahjust.

See on Eesti põlevkivikaevandamise ajaloos eriliselt märkimisvääre juhtum ja kujunes mäepäästjatele ja kaevuritele kõige suuremaks katsumuseks.

1988. aasta 3. novembri varahommikul pääses Estonia kaevanduse – maailma suurima põlevkivikaevanduse – 4. paneeli transpordistrekkidel kaevandusvälja keskosas valla tulekahju. See väljus kontrolli alt ja levis piki paneeli strekke kaugemale, ähvardades haarata ka kaevandatud ala. Tulekolle asus maapinnast umbes 60 meetri sügavusel, on kirjas kogumikteoses «90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis».

Lihtsale inimesele selgituseks, et strekk on maa-alune horisontaalne kaeveõõs, kust põlevkivi on välja kaevatud ning mida kasutatakse maavara ja seadmete veoks ning ventilatsiooniks.

Estonia kaevandus on kolme paralleelse strekiga jagatud neljaks paneeliks, mille vahekaugus üksteisest on umber 600 meetrit. Igal paneelil on kaks transpordistrekki ja üks ventilatsioonistrekk. Strekkide omavaheline kaugus on tavaliselt viie meetri paksune tervik, mis kaitseb maapinda vajumast. Tulekahju oli keskmises transporditunnelis, kus asus linttransportöör.

Kõik kamandasid, aga tuli levis

Voldemar Mikson, Enn Vaher ja Allan Viil kirjutavad nimetatud raamatus, et suureks ohuks ähvardas kujuneda kaevandusvee reostumine põlevkivi termilisel lagunemisel tekkivate fenoolidega ja reostunud vee sattumine põhjavette ning pinnaseveekogudesse. Ja seda kuni Peipsi järveni.

«Mina ei pidanud seda tööd tegema, aga kuna sellega hakkama ei saadud, siis leidis minister, et pidin vahele segama,» ütleb toonane Eesti Põlevkivi peadirektor, varasem Estonia kaevanduse peainsener Otto Sullakatko.

«Tegelikult oli see lokaalne tulekahju. Põles ainult osa 4. paneelstrekist. See ei olnud suur, aga lihtsalt paisus suureks. Alguses ei saadud seda kontrolli alla, sest võeti vastu palju valesid otsuseid. Niisuguste asjade juures on äärmiselt räiged tagajärjed,» viitab Sullakatko, et põhiline viga oli selles, et kohe ei suletud õhu ligipääsu tulekoldele.

Tuli levis algstaadiumis kiiresti liiga suurearvulise kamandajate hulga ja mäepäästeüksuse hilinemise tõttu. Nad olid teisel objektil. Nii võttiski tuld põlevkivi kaevanduskäikude vahelistes tervikutes.

«Tegelikult oleksime omal jõul hakkama saanud,» arvab Sullakatko, «kuid üks meie vabariigi inimestest esines Soome televisioonis, kuulutades ohtu tervele Soome lahele ja Läänemerele.»

Kellest jutt on, seda ei ütle Sullakatko ka nüüd, 25 aastat hiljem. «Siis tuli suurest pealinnast mulle kõne. Söetööstuse minister helistas ja ütles: «Miks sa ise ei teatanud? Miks pidin ministrite nõukogust teada saama, et sul kaevandus põleb?»,» meenutab ta ärritatud telefonijuttu.

Betooni ja vett!

«Siis see kella külge pandud asi algaski,» jätkab Otto Sullokatko.

«Söetööstuse minister sõitis kohale ja määras käskkirjaga mind avarii likvideerimise vastutavaks juhiks. Mind abistama andis ta igal nädalal ühe aseministri, kes iga päev kandsid olukorrast ministrile ette. Kokku käis meil kolm aseministrit.»

Kustutustööde staabi juhiks määratud Sullakatko meenutab, et kogu aeg rõhus suur avalikkuse surve, aga tööd tuli teha 24 tundi ööpäevas: «Ministri asetäitjad vahele ei seganud. Nad andsid nõu ja aitasid, kuidas oskasid. Peaaegu iga päev pidin vabariigi avalikkusele aru andma, mis toimub. Pinge oli tohutu.»

«Maapealsed tööd polnud keerulised, sest sarnaseid puur-auke puuritakse tavaliselt palju ja kaevanduses oli kolm puurmasinat koos meeskondadega,» kirjeldab Sullakatko.

«Mahukam oli torustiku montaaž. Põhiline ja kõige ohtlikum töö oli betooni valamiseks raketiste ehitamine põlengus olevas strekis. Seal käisime ministri asetäitjatega, seal töötasid mäepäästjad.»

Vee saamiseks ehitati suur ajutine maapealne pumbajaam, sinna koguti kaevandusest väljapumbatud vett mitmelt paneelilt. Samuti ehitati 4 km pikkune jämedatest torudest veejuhe. Betooni veeti Jõhvi ja Kohtla-Järve betoonitehastest.

Pärast seda, kui veetõkked olid valminud ja pumbajaam sisse lülitatud, hakkas vee tase tulekoldes tõusma ja põlemine lakkas ruttu. Tulekolde aktiivne likvideerimine kestis umbes kaks kuud. Tulekahju kaevanduses kestis kokku 48 ööpäeva.

«Sellise tulekahju kustutamine on küllaltki keeruline tehniline ja ka organisatsiooniline ülesanne, mille lahendamise edukuse kindlustavad õigeaegselt vastu võetud ja täidetud otsused pidevalt muutuvas situatsioonis,» räägib Otto Sullakatko.

«Kõigepealt tuleb isoleerida tulekolle ega tohi anda õhku. Seda on praktiliselt ohtlik ja keeruline kaevanduse tingimustes teha. Esialgu tehti, nagu öeldud, palju vigu. Pärast muidugi, kui tulekahju oli kustutatud, olid kõik targad ja tegijad.»

Mis põhjustas põlengu?

Otto Sullakatko sõnul likvideeriti tulekahju Estonia kaevanduse ja Eesti Põlevkivi töötajatega. Suur abi tuli ka söetööstuse ministeeriumilt. «Meie ajakirjandus ja massiteabevahendid ei uskunud tulekolde likvideerimisse. Keegi ei tahtnud uskuda, et Estonia põleng on kustutatud!» meenutab ta, et teda süüdistati otsesõnu valetamises.

Sullakatko võttis siis vastu otsuse, et inimesed tuleb viia kohapeale oma silmaga veenduma. Selleks loodi kallakkäigud põlengus olnud strekki, mis isoleeriti topeltustega. «Esimesena sai valmis kallak kustutatud tulekoldesse, kuhu läksime kolmekesi: ministri asetäitja, söeministeeriumi mäepääste peainsener ja mina. Gaaside kontsentratsioon oli nii suur, et respiraatorimaskiga katmata põskede nahk hakkas kipitama,» meenutab ta.

Pärast käis teises kallakus ka toonane rajooni parteijuht. «Siis lõpuks uskusid kõik, et tuli on kustutatud,» lisab Otto Sullakatko, kelle sõnul hinnati Estonia põlengu materiaalseks kahjuks 17 miljonit rubla. Inimohvreid põleng õnneks kaasa ei toonud.

Kaevandustulekahju põhjuse selgitamiseks moodustati kaks komisjoni, kuid sellest hoolimata ei suudetud mitme võimaliku hulgast ühest versiooni usaldusväärselt kindlaks teha.

Ametlikult on kirjas nii: «Avarii (tulekahju) põhjuseks 4. paneeli konveierstrekil võis olla suure hulga põlevate ainete süttimine, mille põhikomponendiks olid kergestisüttivad vedelikud. Komisjon ei teinud kindlaks kõrge temperatuuri allikat, mis viis põlevad ained süttimisele.»

Otto Sullakatko sõnul hoiti lintkonveieri määrimiseks ja hüdromuhvi täitmiseks vajalikku õli 200-liitristes vaatides. Kuna kaevanduskäigud on ligi 4 km pikad, siis töö kergendamiseks hoiti õlivaate tihti kättesaadavamas kohas – konveierit vedava mootori juures, sest seal on ruumi. Piisab, kui puhastamata konveieri kiiruse relee, mis peaks tagama konveieri ühtlase liikumise, ei tööta. Lindi hõõrdumisel süttib peenpõlevkivi, seejärel võtavad tuld ajutiselt ladustatud õlitünnid.

«Seda nimetatakse kuritegelikuks hooletuseks,» märgib Sullakatko, « aga antud juhul piirdus ministeerium, vaatamata suurele materiaalsele kahjule, ametkondliku uurimisega. Tuleohutuse reeglite eiramise eest vastutas toonaste eeskirjade järgi ettevõtte juhtkond. Seda millegipärast püüti vaidlustada,» meenutab Sullakatko ja lisab, et tegelikult puuduvad suurema osa kaevandustulekahjude puhul kindlad faktid ja põhjused on tuletatud loogika, tõenäosuse ning uurijate kogemuste põhjal.

Sullakatko jätkab: «Põlenguid on olnud nii enne kui ka pärast Estoniat, kuid tavaliselt kustutati need kiiresti algstaadiumis, kas ettevõtte spetsialistide poolt või kohalike mäepäästjate abiga. Eesti põlevkivikaevandused ei ole kaugeltki nii ohtlikud ja keerulised kui söekaevandused – söekaevanduste spetsialistid nimetasid põlevkivikaevandusi naljatades kartulihoidlateks.»

«Ilmselt tegi seda KGB.»

Toonane Estonia kaevanduse direktor, legendaarne «põlevkivi kuningas» Väino Viilup on kindel: kaevandus pandi tahtlikult põlema, et 1988. aasta niigi pingelist poliitilist õhkkonda veelgi pinevamaks kruvida ja teda Estonia eesotsast tagandada kättemaksuks selle eest, et ta oli Rahvarinnet toetanud. «Ilmselgelt tegi seda KGB. Ainult et tuli läks süütajate endi kontrolli altki välja,» on Viilup öelnud Põhjarannikule.

Otto Sullakatko muigab süütamise jutu peale. «See jutt ajas juba siis ministri asetäitjad naerma: seda võib lasteaias lastele rääkida. Aga siin võis sellest rääkida küll, sest enamik ei valda ju täpset teavet kaevanduste kohta.»

Estonia põlengu tõttu vabastati Viilup ametist.

Suurpõlengust hoolimata tuli valgust ja energiat

«Öeldakse, et see pole õige ohvitser, kes sõjas ennast kotist või katlast välja murdnud pole. Lisaksin, et õige mäeinsener on see, kes kaevandustulekahju kustutamise on läbi teinud,» on öelnud põlevkivi kuningas Väino Viilup.

Maailma suurimat põlevkivikaevandust juhtinud Viilup on oma mälestustes kirjutanud, et kuigi põlengut uuriti selle rohkem kui kolmekuulise kustutamise ja lokaliseerimise vältel, on mitmed olulised küsimused praeguseni ühese vastuseta.

«Üks tõenäolisemaid põhjusi näib olevat süütamine kaevanduse maapealsetest puuraukudest mingi vedelkütuse kallamisega tulevasse tulekoldesse. «Abilisi» oli meil suurpõlengu likvideerimisel palju, kuid algusest peale tehti põhimõtteline viga: õhu juurdepääsu sulgemise asemel lasti seda kaeveõõntesse puuraukude kaudu juurde ning tuli levis lõpuks ligi 1 km pikkusele alale,» meenutab ta raamatus «90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis».

Süütamise versiooni peale skeptik Sullakatko muigab: «Teadmiseks puuraukudest, millest räägitakse: neid on konveierite juures tavaliselt kaks tükki, milles on kaablid elektrimootorite toiteks, ja kummalgi diameeter 93 mm või ka 126 mm. Nii et sealt küll õhku või midagi muud transportida pole võimalik. Kõik puuraugud on vesised.»

Akadeemik Lippmaa: põleng oli raske tööõnnetus

1988. aasta detsembris kirjutasid akadeemik Endel Lippmaa ja teaduskandidaat Arno Pihlak ajalehes Leninlik Lipp, et Estonia põleng oli väga raske tööõnnetus, kuid mitte looduskatastroof.

«Mingeid ulatuslikke looduse kahjustusi, mis mõjutaksid kogu Kirde-Eesti ökoloogilist olukorda, see õnnetus endaga kindlasti kaasa ei toonud. Küll aga hoiatas see põleng võimalike ohtude eest tulevikus, sest planeeriti ju suuri kaevandusi otse Peipsi äärde,» märkisid nad.

Lippmaa ja Pihlak kirjutasid veel, et kaevandustulekahjusid peetakse mäetööstuses raskemat liiki avariideks, sest nendega võivad kaasneda inimohvrid ja need toovad väga suurt majanduslikku kahju.

Päästja: avariil oli suur ühiskondlik vastukaja

«Sel avariil oli suur ühiskondlik ja riiklik vastukaja. Ajakirjanduses, alates ajalehest Eesti Kaevur ja lõpetades keskajalehega Pravda, avaldati tulekahju kohta 29 artiklit,» meenutab mäepäästesalka juhtinud Vladislav Levkovski.

Ta kirjutab kogumikteoses «90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis», et esimestel põlengu likvideerimise päevadel koondati kaevandusse kõik mäepäästesalga käsutuses olnud vahendid ja materjalid. Üksteise järel tehti katseid jõuda põlengu epitsentrisse, et aktiivselt mõjutada tulekollet, kuid kõrge temperatuuri ja kaeveõõnte massilise varingu tõttu see ei õnnestunud.

Avariipiirkonna isoleerimiseks ei jätkunud kohalikel mäepäästjatel jõudu. Kaasati spetsialiste ka teistest regioonidest. Esimestena saabusid kahe päeva pärast mäepäästejaod Tuula oblastist. Seejärel tulid appi mäepäästejaod Donbassist ja Kuzbassist. Hapnikusisalduse vähendamiseks põlengupiirkonnas toodi võimsad inertgaasigeneraatorid Donetskist ja Vorkutast.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee