Välistudengina Belgiat nautimas

Idast läände: Tormiline Amsterdam (5)

Marianne Ubaleht, 29. oktoober 2013, 17:17
Õnnelikult kohal. 
Lääne-Euroopa kiire ja mugav rongiliiklus on reisimiseks väga ahvatlev. Nõnda võtsingi ühes õega ette nädalavahetuse Amsterdamis. Maailma kõik värvikirevamas linnas. Soodom ja Komorra.

Olles välja otsinud kõige odavamad edasi-tagasi piletid, asusime teele. Esimene peatus Antwerp, sealt rongivahetus Rotterdamis ja järgmine peatus - Amsterdam. Ümberistumised on võimalikult mugavaks tehtud. Ükski perroon ei ole eelmisest liiga kaugel ja kahe rongi vahel on täpselt ühe kohvipausi jagu aega.

Samal teemal

Leidsime endale Couchsurf.org kaudu toreda öömaja ning reis tundus üsna muretu ja ideaalsena kulgev. Aga üsna pea hakkas päike pilve taha peituma ja kõik, mis valesti minna sai, läks ka.

Meie öömaja-poisi telefon oli välja lülitatud. Sotsiaalmeedias sõnumitele ei vastanud. Jõudsime Amsterdami kesklinna ja olime sunnitud möönma tõika - meil pole kuhugi minna.

Ellujäämisinstinkt võttis võimust. Iseendast oli ükskõik, aga väike õde ei saa ju ometi rongijaamas, kott pea all, ööd veeta. Astusime sisse esimesse kohta, mille uksel oli tasuta Wi-Fi silt. Nii ma siis lülitusin turborežiimile ja hakkasin couchsurfis uuesti kirju saatma. Saatsin välja kaksteist öömajasoovi ning lisasin oma telefoninumbri ja murekirja ka vastavasse "hädaolu-foorumisse" samal veebisaidil.

Ühel hetkel otsustasime, et võtame kumbki tassi teed. Baaridaam vihastas ja käratas: "Teed võite niisama igal pool juua, aga siin mitte, te olete coffee shop'is!" Esimest korda elus pidin sunniviisiliselt ostma midagi, mis sisaldab kanepit. Uus kogemus jälle pagasis!

Lunastasin viieka eest enesele ühe koogikese, et seda ehk järgnevatel päevadel manustada. Antud hetkel oli mure liiga suur, et enesele taolist "lõõgastust" lubada.

Meil on koht, kus magada!

Õnneks oli meie Hollandlasest sõber samal päeval teel Amsterdami, et meiega aega veeta. Hakkasime kohvikust rongijaama poole jalutama, et siis seal sõbraga kohtuda. Teel sinna helises telefon. Keegi pakub öömaja - ideaalne! Uurisime aadressi järgi ning nüüd jätkasime rännakut juba kolmekesi.

Kolmveerandtunnine matk seljataga, jõuame õige maja ette. Meid tervitab väga pilves ja väga purjakil olev kodanik. Ei teagi, mida me lootsime, aga kuigi kutt tundus kahtlane, otsustasime ta korteri üle vaadata. Uks avaneb, vastu tuleb suitsuvorsti ja sigaretitossu segu meenutav pahvakas ebameeldivat haisu. 

Nurgas on üks kahele inimesele mõeldud madrats ning selle külge paigutatud üksik madrats. Ilmselt lootis meie võõrustaja lisaks seltskonnale ka midagi muud...

Tegime sealt korterist ruttu sääred ning olime tagasi alguses. Juba leppisime tõsiasjaga, et ilmselt peamegi rongijaamas kuidagi sõba silmale saama. 

Mõne tunni möödudes tuleb järgmine kõne. Sel korral on tegu inimesega, kellele ise olin kirja saatnud. Tundub huvitav tegelane - käsil sotsiaalne eksperiment lõunatada iga päev erineva inimese või seltskonnaga. Käsil juba järgemööda 264. päev. Mure on südamest pühitud, kõik on taas hästi! 

Õhtu saabudes saadame sõbra taas rongile ning istume trammile nr 2, et selle lõpp-peatusesse sõita. Linn on tõesti suur. Trammsõit kestab ligi nelikümmend minutit ning jalutuskäik peatusest veel viisteist. 

Sellel võõrustajal polnudki suurt midagi häda. Iseenesest ju hea inimene, et nõnda võõrad ulu alla laseb. Tänutundest ignoreerisime poissmehekorteri mustust, voodilinade olematust ja noorhärra veidralt äkilist iseloomu ja tobedaid nalju, mille üle ta ise kõige rohkem naeris. Kannatasime ära ka toas sigareti- ja kanepisuitsetamise.

Teine päev Amsterdamis

Jalutame kesklinnas, vahetevahel astume sisse mõnda kohvikusse ja suveniiripoodi. Korraga ehmume mõlemad - akendel on peaaegu alasti näitsikud. Ilmselgelt oleme punaste laternate rajoonis. Kaua ringi vahtida ei julgenud, kuigi uudishimu oli tappev. Nii mõnegi tüdruku silmist peegeldus kogu maailma valu. Minu jaoks on keeruline mõista maailma vanima ameti pidamise võlusid.

Liikusime edasi Hiinalinna ja nautisime ehtsat aasia kööki. Ilm muutus aga järjest tuulisemaks.

Üldiselt oleme täiesti harilikud turistid. Ehk pisut vaiksemad ja rahulikumad, aga puukingakestega võtmehoidjad ei jää meilgi ostmata. Kohalikust supermarketist haarame eelneval õhtul sõbra soovitatud Hollandi erilisemad kaubad ja suundume tagasi oma võõrustaja juurde. Sel korral osaleme ka meie tema sotsiaalses eksperimendis. 

Õiget vastust sellele küsimusele tegelikult ei olegi. Teise hommiku saabudes otsustasime võimalikult varakult tagasi minema hakata, sest tuul oli veelgi tugevam, kui eelmisel päeval. Kui äärelinnas möllas torm täie rauaga, hulk langenud puuoksi ja muud sodi tuules keerlemas, siis kesklinnas on rahulikum. 

Rongini on veel poolteist tundi aega, kui oleme juba Amsterdam Central rongijaamas. Kohe uksest sisenedes tundub olukord hapu. Igal pool jaamatöötajad ning inimesed liiguvad sihitult ringi. Saame teada, et sel päeval ükski rong vähemalt järgneva kolme tunni jooksul ei liigu. Pinge kasvas nii suureks, et kartsin, et silmas lõhkeb veresoon. 

"Mis mõttes ei liigu ükski rong? Järsku on väike tuuleke ja rongike ei sõida? Mida? Kuidas? Mis teil viga on?" karjusin oma peas.

Istusime siis sama targalt, või rumalalt, perrooni trepile, sest platvormidele ei lubatud. Torm oli öö jooksul murdnud puid ja elektriliine ning teadmata ajaks oli rongiliiklus seisatatud. 

Olen varem pidevalt lugenud, kuidas tormide ajal inimesed ootavad lennu- ja rongijaamades tunde, aga see polnud mind kunagi otseselt puudutanud. Ootasin jahedas terminalis kella üheteistkümnest hommikul kuni poole kuueni õhtul, mil hea südamega rongijuht mind ja õde jänestena vaguni vahekäigus Antwerpini sõita lubas. Piletid olid küll olemas, ent mitte selle rongifirma liinile. 

Kokku võttis reis Amsterdamist tagasi Genti kümme tundi. Ei suuda siiani uskuda, et eile samal ajal külmetasin alles Amsterdamis külmal kivitrepil ja lürpisin magusat teed.

5 KOMMENTAARI

x
xxx 3. november 2013, 16:09
see jutuke on seeriast "maaplikad läksid pealinna seiklusi otsima" kui ei teaks siis arvaks et mingid 15a naiivsed lapsed on kirjandi kirjutanud.
l
liiga palju targutajaid. 1. november 2013, 15:41
Kõik on internetis nii targad... kas teil ei olnud siis 100 eurot? Appikene, mis see sinu asi on, mutike! Kõik elavad oma elu nii kuis tahavad. Väga põnev seiklus!
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee