Portugali blogi

Lissaboni tänavakultuurist 

Liina Laanemets, 22. oktoober 2013, 16:00
Ookeani ääres. 
Seekordset blogi kirjutan bussis sõites Albufeirast Farosse. Ekspressbussid on sama mugavad kui Tallinn-Tartu omad, millegi kallal nuriseda ei anna, kui välja jätta WIFI puudumine.

Albufeiras sai neli päeva puhkust tunda, päike paistis ja vesi oli soe. Võrreldes Lissaboniga tundsin end kui paradiisis. Inglise keelega sai igal pool hakkama, restoranid olid viisakad ja toidud maitsvad. Kuurortlinna kohta positiivne kogemus.

Eelmisel nädalal käisid Andrel pere külas ning mina kohtasin ka Albufeiras viite eestlaste. Kuulsin eesti keelt, seljakotil oli kirjas Estonia. Vahetasime mõned laused ja kõndisime kõik oma teed, kuna mul oli vaja kiirustada bussi peale. Eestlasi ikka kohtab juba päris tihti siin kandis.

Jõudes Lissaboni tabas mind jälle aga šokk, kiire elutempo, metrood ülerahvastatud. Vaatasin kella, loeng hakkab poole tunni pärast. Tulin kleidiga, kuid pealinnas oli just vihma sadanud ning teised kandsid saapaid ja mantleid.

Takso leidsmiseks läks pool tundi, kuna tipptunni ajal kõik ummikus. Alguses proovisin küll metrooga kodu poole minna, kuid selleks oleks vaja olnud teha mitu ümberistumist.

Valgusfoorid on hästi pikalt kas rohelised või punased. Kui jalakäijal on tuli just punaseks läinud, siis on vähemalt 30 sekundit veel rahulikult aega tee ületamiseks. Taksoga sõites see aga ei meeldi, üldiselt valgusfoori taga seistes tiksub umbes 10-20 senti arvele juurde.

Kuid seekord oli veel hullem, 60 meetrit sõitis takso, vahepeal oli kaks valgusfoori ja selle peale läks euro otsa. Kuid mis peamine, jõudsin ilusti loengusse ja selgus, et järgmisest nädalast hakkavad arvestustööd pihta.

Tänaval hakkavad silma mõlgitud autod ja parkimiskohtade vähesus. Inimesed pargivad sõna otseses mõttes igale poole – ohutussaarele, ukse ette, prügikasti taha, ülekäigurajale, bussiteele jne.

Tänavakultuuris hakkab silma inimeste jutustamine ja kätega vehklemine, hõivatakse terve kõnnitee. Kuumaverelistele lõunamaalastele on see tavaline, kuid alati kiirustavale eestlasele mitte. Kuidas ajab närvi, kui jooksed kooli ning koguaeg on ees mõned inimesed, kes hõivanud tee.

Ega ka kerjajatest ei saa üle ega ümber, neid on ilmselgelt üle maailma. Üht naist näen igapäevaselt ühe ja sama koha peal kerjamas.

Kuid mis on peamine? Siin ameletakse nii avalikult, et tekib tahtmine öelda „minge võtke tuba". Käsi püksi – täiesti tavaline nähtus. Igal pargipingil võib kohata naist, kes pikutab mehe peal või suudleb kirglikult. Kuid viimased näited polegi nii kohatud, kui eelmängu alustamine linnas.

Üks õhtu jalutasime Belémi pargis. Tohutult suur park, kuid seal oli kõigest kolm paarikest. Ühed amelesid ja kaisutasid sedasi, et oleks vajanud enda alla rohkem ruumi kui üks korralik voodi. Teine paar vist alustas äsja millegagi jne. Samuti ookeani ääres on see kõik nii tavaline. Eestlane hoiab ilmselt oma tundeid ja tahtmisi rohkem koduni.

Tänavad haisevad pissi järgi, kõnniteedel kakajunnid. Kummaline, kuid siin see elu sedasi käib, vähemalt Lissabonis. Paljudes kohtades on märgid „Ära pissi vastu seina" jne.  Samas Sintras (u 28 km Lissabonist) ei olnud mitte mingit kummalist haisu tunda. Esimesel nädalal tundsime seda kõik jubedalt, vahepeal juba naersime, et oleme immuunseks muutunud.

Castelo de São Jorge juurde mäkke ronides leidsin täiesti avaliku pissuaari. Tegin pilti, paar kohalikku naersid. Pole ju varem sellist asja näinud, meil tuuakse Eestis vast mõne vabaõhuürituse jaoks välja mõni pikk renn, kuhu oma häda teha.

Kuid kõik pole siiski nii negatiivne. Kohalikud on alati abivalmid ja juhatavad õige teeni, kui oled eksinud. Üks õhtu rendiautoga olime eksinud ja uurisime teed. Sellepeale ütles aga härra, et sõitke minu järgi ja viis meid kenasti õigele suunale.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee