Jalgrattur kihutab alati ning on liikluses alati esikohal. (Marianne Ubaleht)

Tänases postituses keskendun siinsele põnevale liiklusele. Kogu taristu on sisuliselt munakivi ja isegi vanalinn ei ole trammidest prii.

Kõmpisin mööda Sint-Pietersniuwestraati püüdmatagi selle nime hääldada. Kaart pihus ja nina maas katsusin võrdlemisi ränga öö mõjude vastu võidelda.

Varahommikune kargus asendus juba minutite jooksul keskpäevasele sarnase kuumusega. Septembri lõpp ja kraadiklaas tõusis tihti 25 soojakraadini.

Sissejuhatav nädal pakkus mulle ellujäämiskursust eriti keerulise dialektiga hollandikeelses keskkonnas. Mitte midagi ei saanud aru.

Täiesti märkamatult olid esimesed nädalad üle elatud ning suurematest kultuurišokkidest toibutud. Keskendun esimesena liikluskultuurile.

Veider jalutuskäik

Kui Eestis jalakäijana olen harjunud, et kõik liiklejad on teineteise vastu võrdselt ebaviisakad ja pigem vägivaldsed, siis siin on asjalood veidi nihkes. Mugava torisemise asemel piisab sul vaid korraks kõnniteel käies seisma jääda, kui kõik autod peatuvad, et sind üle tee lasta. Läksingi siis kohmetult ja punastades üle tee, kuigi tegelikult ei olnud selleks vajadust. Vaatasin vaid seisatades telefonist kella.

Aga jalakäija versus jalakäija suhted on siin päris vastuolulised. Jalutan võrdlemisi rahuliku tempoga veel võõras linnas kui järsku kuulen, kuidas keegi mul sabas kõnnib. Seljataha nagu ka vaadata ei julge, sest tuttav inimene oleks juba ammu mu nime hõisanud. Nimelt ei ole ma sugugi lihtne Marianne vaid Mariaani, Marianna, Mariana või kes teab missugune tuletis minu lihtsast Prantsuse nimest.

Aga nüüd tagasi sabaskõndija juurde. Mis värk on? Ta ei lähe mööda! Minu taha on kogunenud juba umbes neli inimest, kes kõik järgivad hoolega minu seatud kõndimistempot ja minu läbimõeldud manöövritest, mil surun end vastu majaseina või astun kõnniteelt kõrvale, ei hoolita. Ikka loivavad mul järel.

Teine grupp jalakäijaid on ignorantsed tõprad. Kui juhtud kõndima sõidutee lähedal ning sulle vastu kõndiv kodanik sinuga samal pool liikleb, ei astu ta mitte sammu kummalegi poole kõrvale, vaid lükkab sind vihaselt küünarnukiga ja puhiseb midagi arusaamatus Genti dialektis.

Ratturid on enamasti üsna nahaalsed ja kartmatud. Üldiselt on suurem oht jalgratta alla jääda, kui autoga kokku põrgata.

Võta siis kinni, mismoodi kõige turvalisem siin on. Ühistranspordist ma ei hakka rääkimagi. Sisuliselt sõidavad siin trammid Raekoja platsil. Peavalu kuubis.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis