2
fotot
Belgia oma Amsterdam. Jalgrattaid näeb siin kõikidest muudest sõiduvahenditest enim. (Marianne Ubaleht)

Mina olen Marianne. Tütar, õde, lapselaps, hobimuusik, blogija, ajakirjanik ja Erasmuse programmi vahetusüliõpilane. Käesolevas bloginurgas jutustan enda seiklustest teel saamaks vahetustudengiks, äpradustest ja emotsioonidest, mis mind valdavad elades riigis, mis on meie kodumaa eeskuju #1. Belgia.

Ma elan väikeses, suurusjärgult Tartu sarnases, linnas mil nimeks Gent. Linn on justkui muinasjutust. Väikesed käänulised tänavad, sajandeid vanad majad, vanalinn võtab hingetuks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma enda esimeses postituses rääkida. Alustagem algusest.

Kümnetunnine London ja igavik bussis

Jõudmaks sihtkohta, valisin kõige odavama viisi. RyanAir viis mind Londonisse, lennujaamast jõudsin kell kaks öösel Londoni äärelinna, et sealt kuue tunni pärast bussile kiirustada. Buss Londonist Genti sõitis viis tundi.

Kõikide kannatuste tipuks oli odavlennufirma lõhkunud mu (spetsiaalselt selle reisi tarbeks ostetud) kohvri ratta. Katsu lohistada 15kg kaaluvat kohvrit mööda igasugust pinnast, mida suurlinn pakub. Lisaks oli mul seljas sama raske matkakott täis eluks vajalikku tavaari.

Positiivne mõtlemine aitas palju. Pidev enesemotivatsioon, et kohale jõudes on kõik vägev, lahe ja igatsust unustama panev. Aga reaalsus tabas mind nagu jääpurikas südatalvel.

Pikad juhtmed

Ühiselamut haldava ettevõtte kontoris saan teada, et rendihinnas sisalduv Internet eeldab isikliku kaabli olemasolu. Mis on minu esimene mõte? „Kas interneti jaoks on mingit juhet vaja, mis asi see veel on?"

Õnneks meenub, et tegemist on kahtlase halli juhtmejupiga ning taaskord leian end arutlemast, et huvitav - kas Eestis üldse veel müüaksegi neid? Võtan lihtsalt selle teadmiseks ja asun taaskord teele. Endiselt kohvrit lohistades.

Avan ühiselamutoa ukse, mille üür on ligi 300 eurot kuus. Kogu elu jookseb silme eest läbi. Seisan tardunult keset tuba kohvri ja kotiga. Lihtsam on lugeda ette asjad, mis toas olemas on. Ahastus.

Valged seinad, kraanikauss toas, külmik, kapp ja kaks metallraamiga voodit. Kõledaid hiigelsuuri aknaid katavad näotud hallid rulood. Kõik. Tekki ei ole, patja ei ole, aga külm on. Ei teagi, kas nutta või naerda.

Kraabin kotist oma lina, tekikoti ja padjapüüri. Topin püüri sisse pusa ja rätiku ning heidan magama. Õnneks on väsimus kurbusest suurem ja nutuklomp jääb võitluses unega kaotajaks.

Eesti Vabariigi vaimne isa ja suur juht Belgia on seni mind eriti eriskummalisel viisil vastu võtnud. Tere tulemast Lääne-Euroopasse!

Jaga artiklit

4 kommentaari

R
RP  /   07:59, 19. okt 2013
Esimest korda kuulen,et Belgia on meie vaimne isa.Kas saab olla eeskujuks valloonide ja flaamide kisklemine?
A
azoo  /   23:42, 17. okt 2013
No kuskile teele asudes on ikka parem enne järele uurida, mis ja kuidas. Üürikorteri kohta antakse ka kõik üksikasjalikult teada, kui ainult küsida.
Muuseas, Gent on Tartust palju suurem, umbes 250 000 elanikuga linn.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis