Indoneesia blogi

Indoneesia blogi: kohanemine (2)

Lilli Tölp, 7. oktoober 2013, 15:19
 Erakogu
4/09/2013, Yogyakarta

Kõigile 750-le Indoneesiasse saabunud Darmasiswa tudengile oli kinnipandud ja makstud kolm ööd Jakarta lukshotellis.

Mina, seltskonna ainsa eestlasena klappisin mingil põhjusel kõige paremini ungarlaste ja sakslastega. Ühe ungari tüübi, Metega, oli klapp isegi nii hea, et pidasime kokkukolimisplaane.

Neljandal päeval lennutati tudengid mööda Indoneesia saarestikku laiali. Igaüks vastavalt sinna piirkonda, kuhu nad oma kooli olid valinud. Yogyakartas paigutati üks bussitäis rahvast lihtsasse hostelisse. Kui asjad lahti pakitud, öeldi , et kõigil on neli päeva aega endale püsiv elukoht leida. Kellel see ei õnnestu peab hosteli arved edaspidi oma taskust tasuma.

Nüüd läks kiireks. Maru kiireks! Kümned ja kümned tekstisõnumid. Kihutasime renditud sääreväristaja seljas ühest majast teise. Majaomanikud olid üldjuhul lahked, kuid üsna pea selgus, et Metega me kokku kolida ikkagi ei saa. Islami kultuur lihtsalt ei aktsepteeri vallaliste meeste ja naiste kooselu. Ma ei tea senini, mis sai ühest aafriklannast, kelle nahavärv ei olnud rentnikele vastuvõetav.

Ühel hetkel olime päris nõutud. Valikut justkui on ja ei ole ka. Majad asusid kas kolledžist liiga kaugel, olid liiga räämas, maksid liiga palju või oli tube rohkem kui mõistlik oleks. Kümne inimesega kööki ja duššinurka jagada oleks liig. Kahjuks ei antud ka võimalust, et koliks kuhugi ajutiselt sisse ning samal ajal vaataks vaikselt teisi võimalusi kuna tavaks on maksta kogu aasta rent ette ära.

Kolmanda päeva õhtuks oli kokku lepitud viimane kohtumine majaomanikega Bantulis. Koolist mitte väga kaugel – nii umbes kaheksa minutit motikasõitu. Hetk, mil meile värava uksed avati ja mulle hiiglaslik punnpõskne Buddha õndsal pilgul otsa vaatas, oli minu jaoks selge, et just seda maja olin ma terve oma elu otsinud.

Samal õhtul saigi otsustatud - kolime koos muusikust mehhiklase Lljaniga riisipõldude serval paiknevasse majakesse. Meie uue kodu tagaaias kasvavad durianipuud ning tänava ääres vohab pambus. Palmipuu ladvas olevad banaanid on veel toored aga ilmselt ei lähe kuigi kaua, kui neidki noppida saab.

Magamistoad ja elutuba on möbleerimata (nagu kõigis rendile antavates majades), kuid heas korras. Märkasin, et siin külas pole tavaks akendega priisata. Meil on kogu elamise kohta kokku kaks akent. Kuid see ei tähenda sugugi halba ventilatsiooni või pimedaid ruume, sest suur osa köögist on avatud katusega ning lisaks on tubade lagedes küllalt suured valgusavad (loe: augud laes, millele on paigaldatud plastikklaas) ning seintes võib näha ventileerivate telliste ribasid.

Milline pingelangus! 9 500 000 ruupia (umbes 670 €) eest terveks aastaks peavari olemas! Kogu raha eest saime isikliku maja: kaks magamistuba, elutuba, kolm suurt esikut, kus on ka purskkaev hiiglasliku Buddha peaga. Kaevuga köök, kaks wc-d - mõlemad lääneliku potiga, kuid vett peab ikkagi kopsikuga peale kallama.

Külarahvas on siinkandis väga ühtehoidev. Maakler ja nüüdseks meile juba väga hea sõber, Asep, teadis rääkida, et selle piirkonna traditsiooniks on, et iga uus elanik kutsub kogu külarahva enestele külla. Väidetavalt korraldatakse sellelaadseid kogunemisi kõigi suuremate sündmuste puhul, kaasa arvatud pulmad, sünnid ja surmad.

Veidi ka naiste kohustustest. Iga kuu kaheksandal kuupäeval tullakse kokku ning rivistatakse üles kõik küla lapsed. Nad mõõdetakse, kaalutakse ning kontrollitakse peensusteni üle nende tervisenäitajad, et oleks selge ülevaade nende vaimsest ning füüsilisest arengust. Meeste kohustuseks on öövalvete pidamine. Turvalisuse tagamiseks teeb igal õhtul teeb üks külamees võrriga piirkonnale ringi peale.

Peale seda, kui olime külavanemale oma passikoopiad üle andnud, küsisime tema isiklikku luba endale meessoost isikuid külla ja öömajale kutsuda. Mitte, et me siin pidusid plaaniks korraldada aga mõtlesime, et oleks tore aegajalt kasvõi couchsurfaritele ulualust pakkuda. Tema nõusolek on suur asi, sest möödunud aastal olevat ühed, kui ma ei eksi siis prantsuse tüdrukud, endale prostituudi maine külge saanud üksnes seetõttu, et kandsid miniseelikuid ning kostitasid vastassugupoole esindajaid.

2 KOMMENTAARI

l
lilli 17. oktoober 2013, 05:27
võtan teadmiseks :)
t
teadmiseks 14. oktoober 2013, 13:10
banaan on rohttaim, mitte puu ja bambus on pehme p-ga kõrreliste sugukonda kuuluv puittaim:)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee